Pärnu vana haigla

Ühel päikeselisel, kuid üsna kargel päeval tuli meil idee võtta kaamerad ja pildistada Pärnu vanas haiglas. Linnas kokku saades oli ärevus päris suur, asusime teele ja iga sammuga see kasvas. Ma olen alati unistanud, et ühel ilusal päeval avaneb mul see võimalus ja ma saan sinna sisse minna. 

Sellel hetkel mil me sisse astusime tundsin ma kummastavat tunned. Ma ei räägi siin kummitustest vaid pigem sellist rõhuvat, kuidagi kurba, et nii ilus hoone on jäetud lihtsalt lagunema, edasi sammudes kujutlesin ette arste sagimas ja patsiente liikumas.  Tunne oli igati võimas. Tulles nüüd veidikene fotograafia poolele, siis minu jaoks oli see üks esimesi shoote. Mul polnud õrna aimugi mida ma teen ja jälgisin vaikides mis Tanel pildistab ja proovisin järgi. Palvetasin veel ,et kodus oleks mõni hea pilt mida töödelda. 

Tagasi haigla juurde. Meie teekond algas keldrist, üks paras labürint mida läbida, liikudes kaugemale seda pimedamaks ja kõhedamaks. Ma olen ise üks paras jänespüks ja üritasin Taneli sabas püsida. Edasi liikusime me korrus kõrgemale jalge all krudises seintelt ja lagedest alla pudenenud värv ning klaasikillud. Selline mõnus krudin, kuid kohati tegi see ka väga valvsaks. Liigub ju palju jutte ,et selles vanas haiglas kummitab kohutavalt. Pean siin teile pettumust valmistama ja ütlema, et esimesel korral ei kogenud me küll ühtegi paranormaalset olendit. Kokku võttis meil hoone vaatamine ja pildistamine umbes kolm tundi. Kui olime lõpetanud klõpsisime veel väljas paar pilti. 

Siiski jäi meil kripeldama üks korrus mida me ei näinud ja nagu hiljem ka selgus , oli tegelikult siiski palju veel käimata. Seega otsustasime paari päeva pärast tagasi minna. Ja nüüd mu sõbrad võite hõisata, sest me kogesime midagi sellist millele ei oska kumbki meist seletust anda. Läksime sisse vana tuttavat rada ja otse korrusele mis jäi avastamatta. Liikusime ringi ja tegime pilte, aga see korrus oli väga pime, sest enamus aknad olid kinni löödud. Liikusime mööda ruume, ja jäime mingil põhjusel seisma keset koridori nii, et kumbki meist ei liikunud, uksed meie ümber olid kinni löödud ja üldiselt mitte mingit heli ei kostunud peale autode, mis väljast mööda aeg-ajalt sõitsid ja ma võin vanduda, et mis iganes see ka oli see tuli otse meie selja tagand, keegi, miski, nimetage kuidas soovite tegi sellist häält mis sarnases sisisemisele või spreivärvi laskmisele. Ma ei oska täpselt seleteda. Mina, nagu eelnevalt mainitud argpüks pistsin kohe jooksu kuhugi kus on vähegi valgem ja sinna korrusele ma enam tagasi minna ei julgenud (hahaha). Küll aga tänu Tanelile ma siiski karjudes minema ei jooksnud ja me käisisme veel paaris kohas kuhu ei jõudnud. Igal juhul on tegemist väga väärt mälestusega, mida ma ei vahetaks millegi vastu. 

 

 

 

Postituse kirjutas Ketryn

IMG_0803 (1).jpg
IMG_0743.jpg
28471474_2001989843351326_5064527859578930186_n.jpg