Personaalkoolitus enda valitud teemamooduliga

Juba Tallinnas tuli meil Jakoga idee ,et võiksime mõne vabalt valitud koolituse veel teha. Mõtlesingi siis endamisi, et kuna ma cccp põgenemkistubades pea igapäevaselt töötan ja pildistan, siis võiksin ma ju omandada oskusi, et toota selles keskonnas võimalikult kvaliteetseid pilte. Mõeldud tehtud.

Ahjaaa, lisan siia vahele, et koolitused rahastas minu jaoks töötukassa ja soovitan soojalt, kui peaksite parasjagu töötud olema ja mõni amet eriliselt meeldib siis läbi nende keskkonna võib kindlasti leida suurel hulgal vajaminevaid ja põhjalikke koolitusi. Muidugi tuleb ära tõestada, et sul ikka tulevikus seda koolitust vaja läheb :)

Mina ajasin töötukassaga paberid korda ja saimegi Jakoga kokkuleppele, et uue kuu alguses teeme koolituse ära. Seekord vedasin ma endaga ka Taneli kaasa, et ka tema saaks tulevikuks vajalikke teadmisi omandada. Koolituse päeval saime kõigepealt modelliga kokku ja mõtisklesime milliseid pilte teha. Kindlasti oli toimumispaik väga omapärane, Pärnu vana vangla kõige vanem ja kõhedam hoone, pean nentima ,et minu jaoks on see maja juba kui kodu , veedan seal ju siiski üpris tihti aega :D

Õppisime siis kasutama välkusid kuidas ja mida täpsemalt teha kuhu valgust suunata ja kuidas välke paigutada. Arvan ,et minu jaoks oli see koolitus isegi keerulisem, kui nädala aega kestnud pulmafotograafia koolitus. Just sellepärast keerulisem, et pidin rohkem meelde jätma tehnilist poolt ja see pole mu tugevaim külg :D Õnneks ma ise arvan, et sain asja üsna selgeks ja oskan nüüd ka vajadusel välke kasutada.

Siinkohal jällegi sügav kummardus Jakole tänu kellele olen ma nüüd natukene rohkem fotograaf kui ma ennem olin!

Täielik pulma- ja portreefotograafia koolitus

Eelneval kuul sain ma võimaluse minna ennast koolitama Tallinnasse. Ma pean ütlema, et ennem koolitust olin ma tohutult närvis. Ilmselt kartsin ma kõige enam just seda, et see koolitus osutub nii raskeks, et mulle ei anta selle läbimise kohta pabereid ja teine suur hirm oli see ,et koolitajaks on väga aeglase ja ebapõneva jutuga koolitaja. Viimase osas ma muidugi eksisin ja koolitaja osutus väga ägedaks inimeseks.

Esimesel päeval tutvusime materjalidega mida läbi hakkame võtma ja saime ka omavahel tuttavaks, peale minu oli koolitusel veel teinegi super armas naisterahvas, Ingrit. Rääkisime üldiselt fotograafiast, erinevatest poosidest ja üleüldiselt sellest mida tuleks ja saaks tähele panna.

Teisel päeval oli meil kohe praktiline õpe botaanikaaias, kus pildistasime perekonda ja õppisime sealhulgas inimesi poseerima ja nendega suhtlema. Nalja sai väga palju ja õppimine läks tänu sellele nii ladusalt, lisaks sain ka ise poseerimist sõnajalgades õppida, sest Ingritile meeldis looduses olevaid loomulikke raame ära kasutada.

64322711_460082481234435_4390808713821159424_n.jpg

Lisaks saime õppida täiesti uusi tasandeid pildistamisel, mille peale mina ise pole näiteks ennem tulnud… Roomasime maas, ronisime pinkidel ja tegime endast kõik oleneva, et saada ägedad pildid. Lõpuks olin mina küll nii väsinud ja arusaamal, et polegi see fotograafia nii lihtne kui ta minu jaoks siiani oli olnud.

62249476_445882052907795_7423727812948787200_n.jpg
62309473_378690139661167_4129340523703959552_n.jpg

Kolmandal päeval õppisime me turundamist ja töötlemist, sain selgeks nii palju ajsu mida varem ei teadnud. Lisaks valmistusime me eksamipäevaks, panime plaani paika ja proovisime natukene välke kasutada õppisime kõik uue väljendi “ Ma põletasin su loti ära” naersime kõhud kõveras ja vahepeal viskasime eksamipäevalgi sellega nalja. Minu jaoks kasvas tollel päeval muidugi hirm niii suureks , sest ma olin endiselt veendumusel, et ma ei saa hakkama lihtsalt niii suur närv oli sees.

62607551_405148893412158_5769765594073137152_n.jpg

Eksamipäeva hommikul mu süda tagus terve tee kohtumispaika sõites ja kui Jakot ning Ingritit nägin, ei tahtnud ma kohe üldse millestki rääkida, alustasime salongist pruudi meigist ja pildistasime erinevaid toiminguid mis käisid kõik pruudi sättimise juurde. Edasi suundusime me stroomi randa ja tegime seal ilupildid. Ilm oli küll udune aga minu arvates jättis see just pildile väga erilise efekti. Sellega oligi koolitus lõppenud. Ma omandasin väga palju uusi teadmisi mida nüüd aktiivselt pildistades rakendan. Pilte eksamipäevast leiate, kui klikite all oleval pildil.

Lõpetuseks, ma tahan tänada oma koolitajat. Tõsiselt tore ja äge inimene! Jako, aitäh ,et sul oli jaksu mind koolitada! Muide kellel on pulmad tulemas, siis Jako on pulmafotograaf ja mitte lihtsalt vaid väga andekas. Mine vaata ta koduleht üle ja ma garanteerin, et saate parima pulmafotograafi, kes saada on ;) https://pulmafotograaf.eu/

Ketryn

Paus ja edasised plaanid

Võtsime aja maha ja uuendasime kodulehte. Võtsime aega, et panna paika edasine plaan ja selgusele jõuda mis ja kuhu edasi. Nüüdseks oleme asjad selgeks mõelnud ja oleme valmis täis tuuridel edasi minema. Vahepeal oleme muidugi palju pildistanud ja kõvasti teadmisi omandanud. Seoses teadmiste omandamisega olen järgneval kuul tulemas Tallinnasse, et täiendada nii oma portfooliot kui ka teadmisi. Kindlasti on mul kavas ka kõik blogisse kirja panna, sest see on mu esmakorde kogemus võtta osa mõnelt koolituselt. Ma ei plaaninudki teha eriti pikka postitust, tahtsin lihtsalt teada anda, et oleme tagasi ja veel võimsamalt kui kunagi varem!

PS: Kui kellelgi on soovi Tallinnas vingeid pilte teha siis 10-16 olen Tallinnas olemas, võta julgelt ühendust!

CCCP põgenemistoad Tallinnas

Haigus murdis mu nädalaks voodisse ja mul jäigi teile rääkimata, kuidas me Tallinnas käisime. Parandan selle vea kohe ja tutvustan teile natuke põgenemistubasid kust põgeneda saime.

Esimene tuba oli “Kuuba kriis”. Kusjuures see on ainukene lastesõbralik tuba. Seekord viis mõlemat mängu läbi CCCP põgenemistubade looja ja minu arvates tegi see juba põgenemise eriti põnevaks. Põgenemiseks oli nagu ikka 60 minutit, meie pääsesime 40 minutiga. Soovitan seda tuba väga just peredele, kes varem pole põgenemas käinud, kuid sooviks seda proovida.

Teine tuba kust ennast välja pusisime oli “Hukkamiskamber”. Muide, see tuba on nüüd ka Pärnus täitsa olemas. Ütleks, et see oli eriti ekstreemne, eriefektid olid võimsad ja ehmatasid korralikult. Tahate sõpradega midagi lahedat ja hoopis teistsugust teha, siis soovitan soojalt! Sealt saime ka viiekesti põgenema umbes 40 minutiga.

Mina olen tänaseks põgeneda saanud kõigist cccp põgenemistubadest ja minu lemmik ruum on Pärnus asuv “KGB kongid”. Selleks, et te saaks välja selgitada, mis teile kõige rohkem meeldib, siis kindlasti võtke semud kampa ja broneerige omale põgenemine aadressil: https://pogenemistoad.ee/

CCCP põgenemistoad ja nende pildistamine

Aasta tagasi kirjutasin ma oma kogemusest seoses põgenemisega Pärnu vanas vanglas. Nüüd aasta hiljem sooviksin ma kirjutada hoopis fotoshootist selles samas üsangi kõhedas hoones. Ajalugu oli mulle tuttav ja tegelikult olin ma väga õnnelik, et sain uue võimaluse pildistamiseks. Ilm oli super külm ja vanglas sees sammuti. Alguses tegime esimesed klõpsud ruumis kus oli natukene soojem. Need olid veidike näideldud seina äärsed protreed, aga minu arvates kukkusid päris hästi välja.

Edasine asukoht oli pildistamiseks ülimalt keeruline. Kottpime karts mille ainsaks valgusallikaks oli väike valgusnire mis aknast põrandale langes. Õnneks on mul nüüd olemas ka välk, mis tegi asjaolud palju kergemaks. Õhkkond oli nii karge ja creepy, ma nautisin seal pidlistamist väga! Selleks, et aimaksite mis oludes ma pildistasin, panen paar pilti ka kartsast.

Ma ise natukene pelgasin tegelikult sinna pildistama minemist, kuna esimesel korral ma olin nii toores ja algaja alles, siis kartsin ka sellel korral, et ehk ei suuda ma ootusid täita . Ma olin ise positiivselt üllatunud, kui sain lõpuks töötlemise kalalle asuda. Kes aga otsivad seiklusi ja mõnusat nädalavahetuse veetmise viise siis ma annan oma ausõna, et vanglast põgenemine on üks kõige ägedamaid asju mida saab ette võtta! Üsna varsti kirjutan ma sellest, kuidas me Tallinnasse sõitsime ja mis meiega seal juhtus!

Pildistamine värvilise tossuga

Usun, et sellest momendist kui ma omale kaamera sain olen ma soovinud mängida fotoshootil värvilise tossuga. Mis seal salata mul on peas nii palju ägedaid mõtteid ja kindlasti kui soojemaks läheb kavatsen ma kõik need ideed ka ellu viia, kes tunneb, et soovib milleski eriti ägedast osa saada ja mulle modelliks tulla, võtke julgelt ühendust!

Nüüd aga räägin ma sellest, kuidas me Taneliga lõpuks tossu järgi proovisime. Ilm oli meeeletult tuuline, aga kuna mul oli vaja fotojahiks pilti siis ei saanud seda enam edasi lükata ja seadsime sammud vana hea valgeranna poole, kus algselt oli mul idee teha pilt täiesti lumivalgel taustal kus värviline toss oleks pidanud eriti hästi välja tulema, aga kuna tuul oli super kõva siis reaalsus oli ikka midagi hoopis muud. Nagu pildilt näha siis lendas see toss kõik laiali ja mul polnud eriti aega mõelda kuhu ja mida ma tegema peaks.

KET_9011.jpg

Pärast esimese tossu lõppemist, mõtlesime, et ronime kusagile metsa, ehk sealt ei vii tuul nii kiirelt tossu laiali. Õnneks oli Tanelil õigus ja pildid tulid paremad. Kuigi ma olin nii kohmetu ,ega osanud midagi eriti mõelda selle virrvarri sees, siis järgneval korral olen kindlasti ensekindlam ja targem selles osas mida ja kuidas teha. Ootan põnevusega juba soojemat aega, et ma saaks kõik oma hullumeelsed ideed täide viia!

KET_9094.jpg

Laternamatk

Mõni aeg tagasi kirjutas Lona mulle, et meid kutsuti matkama. Meil oli nii või naa plaan Tallinnasse minna ja nii kõik tööd ühele päevale sättisimegi. Ööbisime me Kristiines ja seega paiknesid kõik asjad meile üsna lähedal.

Nüüd aga laternamatk, teate ma arvan ,et see on üks ägedamaid asju mida ma oma elus kogenud olen. Meie valisime matkamiseks Seewaldi, kuna ma olen väga huvitatud mahajäetud kohtadest ja ka psühhiaatria on alati pinget pakkunud, siis mulle oli see ideaalne. Kogunema pidime õhtul kella poole seismeks parklasse, kuhu oli juba üles seatud laternad. Minu arvates tegi selle matka eriti müstiliseks ja maagiliseks veel fakt, et sadas laia lund.

KET_8087.jpg

Rahvast kogunes üsna palju, kui kõigile oli ära selgitatud mis moodi laternaga ümber käia võis matk alata. Matkajuht kes meile põnevat ajalugu pajatas, rääkis seda väga ladusalt ja eriti põnevalt. Mina igastahes mõtlesin päris mitu korda jalutades, kui palju tal kulus aega, mitu matka ta ennem läbi viis, et see jutt sedasi selgeks saada.

KET_8120.jpg

Matk kulges läbi linna, laternad peos rändsime läbi erinevate ajastute, paikade ja rajoonide. Mulle on alati meeldinud ajalugu, eriti meedib mulle aga reaalset näha ja tunda seda kohta kus sündmused aset on leidnud. Muidugi oli minu lemmik osa psühhiaatria kliiniku ala, nii töös olevad, kui ka mahajäetud majad selle sünge raviasutuse ümber. Nägime ära ka psühhiaatria kliiniku emo ja kuulsime mõnda lugu sellega seoses. Detailidesse ma ei lange, sest minu arvamus on see ,et sellised matkad, teemasid on seal erinevad on elus lausa kohustuslikud korra ära kogeda. Laternamatkad tegutsevad märtsini, suvel peetakse pausi ning alustatakse uuesti sügisel. Broneerida saate matka nende kodulehelt : www.laternamatkad.ee

KET_8098.jpg

Eesmärgid aastaks 2019

SAN_7720.jpg

Eelnevas postituses rääkisin ma oma meeleolukast 2018 aastast. Nüüd aga mõtlesin kirja panna mida ma ootan aastast 2019. Aasta lõpus on jälle parem kokku võtta, kui palju siis tegelikkult täide läks.

FOTOGRAAFIA

Ma annan omale lubaduse ,et sellel aastal kaevun veel enam fotograafia põhitõdedesse ja võtan ette kindlasti ka mõned workshopid- Soovin katsetada veel enam valdkondi, mida ennem pole katsetada saanud. Aasta algab muidugi kohe suurelt, sest algamas on talvine fotojaht ja sinna ma panin ennast kirja. Mul on endale väga kõrged ootused, soovin näidata, et olen viimasest korrast palju edasi arenenud. Tore oleks jõuda näiteks finaali. Lisaks fotojahile on meil koostöös Lonaga ees järjekordne reis Tallinnasse, kus saame osa milleski väga väga põnevast.

VIDEOGRAAFIA

Tegelikult lubadus mille ma nüüd uueks aastaks annan sai antud ka eelneva aasta poole pealt, aga teostuseni see ei jõudnud väga lihtsalt põhjusel, ma kardsin. Eelneval aastal ma mõnes postituses põgusalt seda teemat ka puudutasin, kuid suuremalt ma sellesse ei süvenenud. Tanel on päris palju filminud ja järeltöötlusega pusinud, see tekitas ka minus huvi, miks mitte? Ehk ma siiski võiksin avada youtube kanali, kus ma lisaks kirjutamisele filmin ka üles mida ja kuidas teen? Ma tunnistan ausalt, kui fotograafiasse hüppasin ma väga kerglt siis millegipärast video tegemine tundub palju vastutustundlikum ja raskem.

BLOGI

Kirjutamine on olnud midagi mu elus, mida ma olen alati armastanud. Tegelikult minu blogi pidamise ajalugu ulatub väga ammusesse aega ja ma olen pidanud mitut erinevat blogi ,väga mitmel erineval teemal. Uueks aastaks on mul suur plaan saada sõbraks selle blogiga siin. Praegusel ajal olen ma enamasti kirjutanud siis kui on mõni sündmus toimunud aga sooviksin seda osa muuta ja sisse tuua veel rohkem elustiili. Näiteks väljasõidud/reisid kus käin, rääkida veidike kohast endast ja ehk võib-olla restoranidest kus käin, kas tasub külastada jne.

INIMESED

Isiklikult minu jaoks on just see punk kõige olulisem. Soovin, et uuel aastal valiksin hoolikamalt keda ja kui palju ma oma isiklikku ellu luban. Küll aga sean lootused kõrgeks uute inimestega kohtumiseks ja koostöö tegemiseks. Kõige suurema raskuse panen ma enda õlgadele, et ma astuks oma kestaks välja ja oleksin palju julgem, kui seda siiani olnud olen .

2019 MA SOOVIN, ET KORDAMINEKUD OLEKSID VEEL SUUREMAD JA UHKEMAD KUI EELNEVAL AASTAL!

Mõtted aastast 2018

mat (1 of 1).jpg

Suurem pühade sagin hakkab vaikselt vaibuma. Usun, et nüüd on paras aega tagasi vaadata möödunud aastale ja kirja panna mõned olulised mõtted.

JULGE UNISTADA!

Esimene mõte, millele ma pidama jäin oli unistamine. Niikaua kui ma ennast mäletan on mul mingit sorti kaamera käes olnud. Tegelikult ennem kui ma tee fotograafiani leidsin, arvasin pikalt, et ma peaksin tegema mingit sorti sotsiaaltööd. Ometi oma elus ei jõudnud ma kunagi selleni, et oleks piisav soov olnud seda õppida. Täna olen ma siin ja oma tööga väga väga rahul. Aitähh 2018, et tõid minu ellu fotograafia.

JULGE VÕTTA RISKE!

Muidugi üllatasin ma ennast väga palju eelneval aastal just sellega, et tegin üsna julgeid otsuseid, kuigi ma alati endas 100% kindel ei olnud. Kuidas ma võttsin osa fotojahist, ise alles täitsa ullike fotograafia alal. Kui andsin nõusoleku Jormale, et pildistan ta korraldatud peol, kuigi eales ei olnud ma kaamerat käes hoidnud pimedas või veel vähem UV valguses. Mismoodi ma käisin filmimas WKND festivalil MTV aasiale, olles ise kodus eelnevalt filminud paar klippi. Viimaks, kuidas ma otsustasin, et tahan natukenegi erialasemat tööd ja astusin fotopoodi, et uurida kas neil on töötajaid vaja. Aitäh 2018, et õpetasid mind ennast rohkem usaldama.

VALI INIMESI KEDA SA OMA ELLU LUBAD!

Möödunud aasta tõi minu ellu palju uusi inimesi. Tänu enamikele inimestele olen ma täna siin, kus ma olen. Mul on suurepärased sõbrad, tuttavad ja töökaaslased. Küll aga õppisin ma nii mõnedki valusad õppetunnid ja suurim mis ma endaga kaasa võtan on see, et negatiivseid inimesi pole vaja endaga kaasa lohistada. Aitäh 2018, et näitasid mulle inimeste tõelist palet.

ELU ON ILUS!

Viimaks tahan ma öelda olge avatud. Hoidke inimesi enda ümber. Kallistame ja räägime üksteisele mis meiega parasjagu toimub ja lubame ennast aidata. Hoolime ja märkame rohkem! Avame oma silmad ja tunnistame, et elu on telegikult lihtsalt imeline, kui me lubame endil seda näha! Aitäh 2018, et lubasid mul kasvada tugevamaks ja paremaks inimeseks!

KÕIGE ILUSAMAT VANA-AASTA LÕPPU JA SUURIMAID KORDAMINEKUID TULEVAL AASTAL!

Laste sünnipäevad ja töö fotopoes

Ma olen blogist häbiväärselt kaua eemal olnud, aga ma luban, et selleks on olnud üks põhjus. Nimelt asusin ma tööle fotopoodi, ja olen usinalt omandanud oskusi mida mul seal töötamiseks tarvis läheb. Minu jaoks tuli see pakkumine üsna ootamatult, aga ma olen super rahul, sest tunnen lõpuks elus punkti mis viib mind edasi ja arendab mu erialaks vaja minevaid oskusi.

Lisaks tahtsin ma veel rääkida laste sünnipäevadest, kuhu mind pildistama on kutsutud. Minu arust on super äge idee palgata fotograaf ka sellisteks puhkudeks. Ma pole ise selle peale varem tulnudki, aga kui mulle kirjutas üks ema ja seda palus, siis loomulikul võtsin väljakutse vastu ja pean ütlema, et lapsi on nii tore pildistada, siirad ja lõbusad nagu nad on. Muidugi mulle kui fotograafile ülim väljakutse, sest nad on väledad ja vahetavad oma positsiooni väga ruttu. Niisis võib kõrvalt näha pilti kuidas fotograaf koos lastega jookseb :D Ma olen avatud kõikidele pakkumistele, tulen mängin meeleldi teie lastega letsu, püüdes samal ajal pildile siirad emotsioonid.

Ketryn

Mahajäetud kohad ja nede külastamine

Ma kaalusin päris pikalt kas seda teemat puudutada või mitte, otsustasin siiski, et praegusel momendil on see lausa hädavajalik. Esimest korda külastasime meie Pärnu vanat haiglat umbes kümme kuud tagasi. Minu üks suurimaid unistusi oli maja uurida ja näha mis ta endas peidab, ma olen aastaid seal haigla ümber tiirled leidmatta julgust sisse astuda. Taneliga tutvudes, selgus üsna pea, et ka tema on soovinud seal pildistada ja filmida pikka aega ja nii see plaan sinna minna sündiski. Mina panen ausalt käe südamele ja saan öelda, et meie dokumenteerisime seal iga detaili ja ainus millega me mööbeldasime olid uksed mida liigutasime, et pääseda erinevatesse ruumidesse.

SAN_6957.jpg

Mida me nägime aga siis, kui pea aasta hiljem kohta uuesti külastasime? Kõik aknad mis vähegi sai, olid sisse löödud. Järele jäänud kraanikausid olid sodiks visatud, UKSED olid eest kangutatud. Palun selgitage mulle miks üks terve inimne nii tegema peaks? Tegemist on muinsuskaitse mälestisega, miks sa üldse arvad, et nii on okei? Tahad minna ja vaadata? Keegi ei keela sind, aga miks sa pead lõhkuma ja nõmetsema? Mida sa oma peas mõtled, palun tule räägi mulle ka, sest minu mõistus ei võta. Me oleme nähtud pildist veel siiani löödud.

Meile on tulnud väga palju emaile küsimusega, kuidas me sinna saime ja mis selleks tegema peab, et sinna pääseda. Teate, selle küsimusega pole mõtet meie poole pöörduda, sest meie ei ütle. Mitte sellepärast, et me kadedad ja õelad oleme vaid selletõttu mis me nägime. Lisainfoks ütlen ,et nüüd on majale paigaltatud töötav kaamera ja liikumisandurid, palun ärge üritage sinna sisse murda.

Vahet pole millist mahajäetud kohta külasate, ükskõik kui lagunenud või halvas seisus see on, palun P A L U N tehke seda austusega!

Ketryn

Hotell Von Stackelberg

Eelmisel nädalal saime võimaluse teha koostööd hotelliga Von Stackelberg. Hotell ise asub Tallinnas vanalinna läheduses. Mulle isiklikult väga meeldis interjöör, selline väljapeetud ja maitsekalt minimalistlik, kuid siiski ei olnud tegemist tüüpilise skandinaavia stiilis modernse hotelliga. Tuba ise oli avar, kaunite detailidega, eriti meeldis mulle lai aknalaud, kus pikema peatumise puhul oleks eriti mõnus tööd teha või miks mitte raamatut lugeda. Tegemist oli ZEN toaga, mis tähendas seda, et toas oli mõnus mullivann, mille ma ka järgi katsetasin. Lisaks on neil hotelli poolt kõik vajalik ,et saaksid kavaliteetse meeliergutava elamuse. Muidugi toast ma pilti teha ei taibanud, sest see polnud otseselt ka mu ülesandeks. Nautisin lihtsalt hetke.

Kohale jõudes läks meil ka natukene kiireks, sest Lona oli vaja pildistamiseks valmis sättida, meile oli tunniks broneeritud all asuv väike spaa ala. Minu jaoks jällegi midagi uut, ma pole ennem veel spaas pildistanud, ega ka mitte üsna kehvade valgusoludega ruumides. Sellel hetkel tundsin ma väga puudust välgust, mis õnneks üsna pea ka mu varustuses olemas on.

Ma arvan, et Lonast saime päris head pildid, mis oligi eesmärk tegelikult. Spaa osa ise on väga väike, kahe saunaga ja ühe vanniga. Küll aga oleksin ma hea meelega lasknud endale mõne hoolitsuse teha, sest hoolitsuste ruumid olid väga hubased ja mõnusad. Kui te otsite Tallinnas mõnusat hubast hotelli kus peatuda, siis soovitan mina kindlasti Von Stackelber hotelli.

Mugavustsoonist välja

Eelmisel reedel pidasime perega õe sünnipäeva. Kuna ma Tanelile oma ustava 35mm objektiivi olin välja laenanud pidin ise hakkama saama 50mm objektiiviga. Mis oli mulle väga suur mugavustsoonist välja astumine, ma pidin üsna palju vaeva nägema, et kõik pildile saada, mis ma soovisin. Ennem kui pidu algas siis sain õe nõusse ,et teeksime paar klõpsu õues, ma olen hullult kaua tahtnud teda pildistada, aga ta ei ole just kõige parema meelega vedu võtnud. Kuna tegemist oli mulle täiesti võõra objektiiviga siis mulle tundus ,et ega ma erilisi pilte sealt kodu hoovist küll ei saanud, et heade piltide saamiseks oleksin ma pidanud vähemalt katusele ronima. Hiljem arvutis muidugi selgus, et sain päris head klõpsud. Panen teile mõned siia vaatamiseks ka.

Rääkides mugavustsoonist välja tulemisest, siis ma soovitan kõigile kes alustavad fotograafias, minna pilte püüdma mingi täiesti sellise objektiiviga millega sa ennast sugugi mugavalt ei tunne. Õpitakse ju kogemustest ja kui te ei luba endal uusi asju kogeda jäätegi ühele kohale toppama. Tegelikult on sedasi ükskõik millises valdkonnas .

Update ka vlogide koha pealt, materjal on filmitud ja nüüd tuleb see materjal kokku sobitada ja üles laadida, seega stay tuned!

Ketryn

Inspiratsioon

Mõtlesin kirjutada natukene sellest, kust, kellelt ja kuidas ma inspiratsiooni ammutan. Algaja fotograafina on kindlasti vaja eeskujuks kedagi, kelle oskuste poole sa püüelda sooviksid .Nagu ilmselt enamus inimesi kolisin ma kohe youtube ja vaatasin läbi sadu ja sadu videosid. Küll poseerimisest, lightroomist, valguse asetamisest jne. Ma olen hästi selline inimene, et ma ei ammuta koheselt selliselt infromatsiooni, et ma oskaks ümber jutustada mis ma seal videos parasjagu nägin, aga mulle tulevad asjad meelde just nendes teatud olukordades.

Üks minu vaielamatuid lemmikuid youtube maastikul on Peter Mcinnon, Ta on väga kirglik selles mida ta teeb ja on eeskujuks väga paljudele. Viis kuidas ta õpetab ja ise kõigesse elevusega suhtub see on väga inspireeriv. Selleks ,et mõista viskan siia kohe ühe tema video lingi ja vaadake ise järgi! Peter, ma tahan sinuga sõbraks saada!

Teine minu isiklik suur kirg on mahajäetud kohad ja sealt ka teine eeskuju. Ma olen palju mõelnud, et peaks ehk youtubega ka algust tegema ja oma seiklusi vlogima. Minu vaieldamatu lemmik on Exploring with josh. Sarnaselt Peterile on tegemist väga kirgliku inimesega, kes oskab öelda nii õigeid asju, motiveerimaks sind kõiges millega sa parasjagujust tegeled. Olen soetanud endale ka tema kaks merchi ja olen täitsa exploring crew liige. Lisan siia ka tema video, et saaksite ise veenduda kui vinge kujuga tegemist on! Josh, ma soovin ,et ma saaks sinuga kunagi koos seigelda!

Näitan ette ka mõlemad pusad mis ma Joshi merchist tellisin, parempoolne oli ta kõige esimene katsetus ja vasakul on päris tema enda loodud bränd mida ta kutsub “ Rise above”

Ma soovin, et kõik kes te alustate millegagi mis on südamelähedane, leidge omale inimesed ümber, kes teid inspireerivad ja kui motivatsioon langeb alla nulli, et oskaksite selle uuesti üles leida just õigeid asju lugedes, vaadates või õigete inimestega koos aega veetes!

Ketryn

WKND festival ja MTV Asia

Ma arvasin ,et see aasta on minu jaoks veidi erinev ja WKND festivali ma ei külasta. Tegelikult oli selline plaan ka kuni festivali teise päevani. Sellel päeval olin ma kodus just kokku leppinud õhtuse loojangu pildistamise ja arutasime asjaolusid, kuidas ja mida kaasa võtta ning kuidas poseerida. 

Endalegi ootamatult avastasin ma, et Keta mailile oli kiri laekunud. avasin selle ja pidin esmalt kolm korda lugema mis kiri ütles, ma ei suutnud oma silmi uskuda, veel vähem sain ma aru, kes selle kirja saatnud oli ja pean ausalt ütlema ,et pidasin seda lihtsalt spammiks. Saatsin siis kirja heale sõbrannale edasi ja ta ütles ,et jah tõepoolest tahetakse sind täna filmima WKND festivalile ja JAH see on MTV aasia, kes sind sinna soovib.

Saatsin kiirelt vastu meili, selgitamaks, milline on mu varustus ja kas neile on see piisav. Sain sama kiirelt vastuse, et kõik sobib ja paluti tulla festivali meedia värava juurde kella viieks õhtul. See tähendas seda ,et mul oli aega täpselt kolm tundi kõik ümber paigutada ja ennast valmis sättida. Teate, mind valdas ausalt paanika, niii suur paanika, sest ma polnud elus ühtegi klippi filminud. Samas kes ei riski, see ju shampust ei joo? Võtsin südame rindu ja otsustasin, et ma teen selle ära.

Esmalt läksin ma muidugi täitsa vales suunas ja liikusin täiesti tavaliste väravate juurde. Õnneks sain meeskonnalt kiirelt juhised kuhu pean edasi liikuma ja suundusin äreval sammul sihtpunkti. Leidsin peagi õige värava ja jäin Ianit ootama, kes siis mulle sissepääsu andis. Tegemis oli väga omapärase ja laheda Aasias üsna tuntud artistiga. Jutustada oli väga palju ja õnneks tundsin ma ennast temaga kohe väga mugavalt. 

Melu oli super, palju põnevat kuhu süveneda ja tegevusi jätkus nii palju, et me ei jõudnud kõike üles filmida. Mis minule oli ehk kõige põnevam asja juures oli sissepääs meedia alasse. Nägin väga palju kodumaal tuntud tegelasi ning mõnega vahetasin paar sõnagi. Mul oli au filmida üles intervjuu Galatise ja Martin Jenseniga. Olime väga lähedal, et üles filmida vestlus ka Kygoga aga temal oli nii palju teisi meedia kanaleid kuhu oli vaja intervjuu anda, et me ei pääsenud löögile, küll aga saime kõrval jälgida teisi kanaleid, kes temaga vestlesid. Panen teile siia ka mõned pildid, mis on muidugi telefoniga tehtud, kaamera tegeles ju filmimisega ;) 

40986036_1937848196509045_8134913211062288384_n.jpg
40644052_1225745104234707_9119516205764313088_n.jpg
41056488_220166745519889_4245575507103449088_n.jpg

Ma võtaks kogu selle ürituse kokku ülivõrdes! See oli minu jaoks SUPERHÜPPER kogemus! Ma sain proovida midagi, mida ma pole veel proovinud, sain näha artiste ja sain tunda teiste fotograafite toetust, mulle nii hullult meeldib, kuidas soovitakse edu ja küsitakse kuidas kulgeb kui peaksid kaameraga ringi liikuma. Lõpetuseks pani Tanel mu filmitud klippidest ka kiire video kokku, mis aga hiljem MTV Aasiale läheb seda saan ma näha ilmselt alles sügisel. 

40650236_2173908606209174_2782141361783046144_n.jpg

 

Ketryn