CCCP põgenemistoad Tallinnas

Haigus murdis mu nädalaks voodisse ja mul jäigi teile rääkimata, kuidas me Tallinnas käisime. Parandan selle vea kohe ja tutvustan teile natuke põgenemistubasid kust põgeneda saime.

Esimene tuba oli “Kuuba kriis”. Kusjuures see on ainukene lastesõbralik tuba. Seekord viis mõlemat mängu läbi CCCP põgenemistubade looja ja minu arvates tegi see juba põgenemise eriti põnevaks. Põgenemiseks oli nagu ikka 60 minutit, meie pääsesime 40 minutiga. Soovitan seda tuba väga just peredele, kes varem pole põgenemas käinud, kuid sooviks seda proovida.

Teine tuba kust ennast välja pusisime oli “Hukkamiskamber”. Muide, see tuba on nüüd ka Pärnus täitsa olemas. Ütleks, et see oli eriti ekstreemne, eriefektid olid võimsad ja ehmatasid korralikult. Tahate sõpradega midagi lahedat ja hoopis teistsugust teha, siis soovitan soojalt! Sealt saime ka viiekesti põgenema umbes 40 minutiga.

Mina olen tänaseks põgeneda saanud kõigist cccp põgenemistubadest ja minu lemmik ruum on Pärnus asuv “KGB kongid”. Selleks, et te saaks välja selgitada, mis teile kõige rohkem meeldib, siis kindlasti võtke semud kampa ja broneerige omale põgenemine aadressil: https://pogenemistoad.ee/

CCCP põgenemistoad ja nende pildistamine

Aasta tagasi kirjutasin ma oma kogemusest seoses põgenemisega Pärnu vanas vanglas. Nüüd aasta hiljem sooviksin ma kirjutada hoopis fotoshootist selles samas üsangi kõhedas hoones. Ajalugu oli mulle tuttav ja tegelikult olin ma väga õnnelik, et sain uue võimaluse pildistamiseks. Ilm oli super külm ja vanglas sees sammuti. Alguses tegime esimesed klõpsud ruumis kus oli natukene soojem. Need olid veidike näideldud seina äärsed protreed, aga minu arvates kukkusid päris hästi välja.

Edasine asukoht oli pildistamiseks ülimalt keeruline. Kottpime karts mille ainsaks valgusallikaks oli väike valgusnire mis aknast põrandale langes. Õnneks on mul nüüd olemas ka välk, mis tegi asjaolud palju kergemaks. Õhkkond oli nii karge ja creepy, ma nautisin seal pidlistamist väga! Selleks, et aimaksite mis oludes ma pildistasin, panen paar pilti ka kartsast.

Ma ise natukene pelgasin tegelikult sinna pildistama minemist, kuna esimesel korral ma olin nii toores ja algaja alles, siis kartsin ka sellel korral, et ehk ei suuda ma ootusid täita . Ma olin ise positiivselt üllatunud, kui sain lõpuks töötlemise kalalle asuda. Kes aga otsivad seiklusi ja mõnusat nädalavahetuse veetmise viise siis ma annan oma ausõna, et vanglast põgenemine on üks kõige ägedamaid asju mida saab ette võtta! Üsna varsti kirjutan ma sellest, kuidas me Tallinnasse sõitsime ja mis meiega seal juhtus!

Pildistamine värvilise tossuga

Usun, et sellest momendist kui ma omale kaamera sain olen ma soovinud mängida fotoshootil värvilise tossuga. Mis seal salata mul on peas nii palju ägedaid mõtteid ja kindlasti kui soojemaks läheb kavatsen ma kõik need ideed ka ellu viia, kes tunneb, et soovib milleski eriti ägedast osa saada ja mulle modelliks tulla, võtke julgelt ühendust!

Nüüd aga räägin ma sellest, kuidas me Taneliga lõpuks tossu järgi proovisime. Ilm oli meeeletult tuuline, aga kuna mul oli vaja fotojahiks pilti siis ei saanud seda enam edasi lükata ja seadsime sammud vana hea valgeranna poole, kus algselt oli mul idee teha pilt täiesti lumivalgel taustal kus värviline toss oleks pidanud eriti hästi välja tulema, aga kuna tuul oli super kõva siis reaalsus oli ikka midagi hoopis muud. Nagu pildilt näha siis lendas see toss kõik laiali ja mul polnud eriti aega mõelda kuhu ja mida ma tegema peaks.

KET_9011.jpg

Pärast esimese tossu lõppemist, mõtlesime, et ronime kusagile metsa, ehk sealt ei vii tuul nii kiirelt tossu laiali. Õnneks oli Tanelil õigus ja pildid tulid paremad. Kuigi ma olin nii kohmetu ,ega osanud midagi eriti mõelda selle virrvarri sees, siis järgneval korral olen kindlasti ensekindlam ja targem selles osas mida ja kuidas teha. Ootan põnevusega juba soojemat aega, et ma saaks kõik oma hullumeelsed ideed täide viia!

KET_9094.jpg

Laternamatk

Mõni aeg tagasi kirjutas Lona mulle, et meid kutsuti matkama. Meil oli nii või naa plaan Tallinnasse minna ja nii kõik tööd ühele päevale sättisimegi. Ööbisime me Kristiines ja seega paiknesid kõik asjad meile üsna lähedal.

Nüüd aga laternamatk, teate ma arvan ,et see on üks ägedamaid asju mida ma oma elus kogenud olen. Meie valisime matkamiseks Seewaldi, kuna ma olen väga huvitatud mahajäetud kohtadest ja ka psühhiaatria on alati pinget pakkunud, siis mulle oli see ideaalne. Kogunema pidime õhtul kella poole seismeks parklasse, kuhu oli juba üles seatud laternad. Minu arvates tegi selle matka eriti müstiliseks ja maagiliseks veel fakt, et sadas laia lund.

KET_8087.jpg

Rahvast kogunes üsna palju, kui kõigile oli ära selgitatud mis moodi laternaga ümber käia võis matk alata. Matkajuht kes meile põnevat ajalugu pajatas, rääkis seda väga ladusalt ja eriti põnevalt. Mina igastahes mõtlesin päris mitu korda jalutades, kui palju tal kulus aega, mitu matka ta ennem läbi viis, et see jutt sedasi selgeks saada.

KET_8120.jpg

Matk kulges läbi linna, laternad peos rändsime läbi erinevate ajastute, paikade ja rajoonide. Mulle on alati meeldinud ajalugu, eriti meedib mulle aga reaalset näha ja tunda seda kohta kus sündmused aset on leidnud. Muidugi oli minu lemmik osa psühhiaatria kliiniku ala, nii töös olevad, kui ka mahajäetud majad selle sünge raviasutuse ümber. Nägime ära ka psühhiaatria kliiniku emo ja kuulsime mõnda lugu sellega seoses. Detailidesse ma ei lange, sest minu arvamus on see ,et sellised matkad, teemasid on seal erinevad on elus lausa kohustuslikud korra ära kogeda. Laternamatkad tegutsevad märtsini, suvel peetakse pausi ning alustatakse uuesti sügisel. Broneerida saate matka nende kodulehelt : www.laternamatkad.ee

KET_8098.jpg

Eesmärgid aastaks 2019

SAN_7720.jpg

Eelnevas postituses rääkisin ma oma meeleolukast 2018 aastast. Nüüd aga mõtlesin kirja panna mida ma ootan aastast 2019. Aasta lõpus on jälle parem kokku võtta, kui palju siis tegelikkult täide läks.

FOTOGRAAFIA

Ma annan omale lubaduse ,et sellel aastal kaevun veel enam fotograafia põhitõdedesse ja võtan ette kindlasti ka mõned workshopid- Soovin katsetada veel enam valdkondi, mida ennem pole katsetada saanud. Aasta algab muidugi kohe suurelt, sest algamas on talvine fotojaht ja sinna ma panin ennast kirja. Mul on endale väga kõrged ootused, soovin näidata, et olen viimasest korrast palju edasi arenenud. Tore oleks jõuda näiteks finaali. Lisaks fotojahile on meil koostöös Lonaga ees järjekordne reis Tallinnasse, kus saame osa milleski väga väga põnevast.

VIDEOGRAAFIA

Tegelikult lubadus mille ma nüüd uueks aastaks annan sai antud ka eelneva aasta poole pealt, aga teostuseni see ei jõudnud väga lihtsalt põhjusel, ma kardsin. Eelneval aastal ma mõnes postituses põgusalt seda teemat ka puudutasin, kuid suuremalt ma sellesse ei süvenenud. Tanel on päris palju filminud ja järeltöötlusega pusinud, see tekitas ka minus huvi, miks mitte? Ehk ma siiski võiksin avada youtube kanali, kus ma lisaks kirjutamisele filmin ka üles mida ja kuidas teen? Ma tunnistan ausalt, kui fotograafiasse hüppasin ma väga kerglt siis millegipärast video tegemine tundub palju vastutustundlikum ja raskem.

BLOGI

Kirjutamine on olnud midagi mu elus, mida ma olen alati armastanud. Tegelikult minu blogi pidamise ajalugu ulatub väga ammusesse aega ja ma olen pidanud mitut erinevat blogi ,väga mitmel erineval teemal. Uueks aastaks on mul suur plaan saada sõbraks selle blogiga siin. Praegusel ajal olen ma enamasti kirjutanud siis kui on mõni sündmus toimunud aga sooviksin seda osa muuta ja sisse tuua veel rohkem elustiili. Näiteks väljasõidud/reisid kus käin, rääkida veidike kohast endast ja ehk võib-olla restoranidest kus käin, kas tasub külastada jne.

INIMESED

Isiklikult minu jaoks on just see punk kõige olulisem. Soovin, et uuel aastal valiksin hoolikamalt keda ja kui palju ma oma isiklikku ellu luban. Küll aga sean lootused kõrgeks uute inimestega kohtumiseks ja koostöö tegemiseks. Kõige suurema raskuse panen ma enda õlgadele, et ma astuks oma kestaks välja ja oleksin palju julgem, kui seda siiani olnud olen .

2019 MA SOOVIN, ET KORDAMINEKUD OLEKSID VEEL SUUREMAD JA UHKEMAD KUI EELNEVAL AASTAL!

Mõtted aastast 2018

mat (1 of 1).jpg

Suurem pühade sagin hakkab vaikselt vaibuma. Usun, et nüüd on paras aega tagasi vaadata möödunud aastale ja kirja panna mõned olulised mõtted.

JULGE UNISTADA!

Esimene mõte, millele ma pidama jäin oli unistamine. Niikaua kui ma ennast mäletan on mul mingit sorti kaamera käes olnud. Tegelikult ennem kui ma tee fotograafiani leidsin, arvasin pikalt, et ma peaksin tegema mingit sorti sotsiaaltööd. Ometi oma elus ei jõudnud ma kunagi selleni, et oleks piisav soov olnud seda õppida. Täna olen ma siin ja oma tööga väga väga rahul. Aitähh 2018, et tõid minu ellu fotograafia.

JULGE VÕTTA RISKE!

Muidugi üllatasin ma ennast väga palju eelneval aastal just sellega, et tegin üsna julgeid otsuseid, kuigi ma alati endas 100% kindel ei olnud. Kuidas ma võttsin osa fotojahist, ise alles täitsa ullike fotograafia alal. Kui andsin nõusoleku Jormale, et pildistan ta korraldatud peol, kuigi eales ei olnud ma kaamerat käes hoidnud pimedas või veel vähem UV valguses. Mismoodi ma käisin filmimas WKND festivalil MTV aasiale, olles ise kodus eelnevalt filminud paar klippi. Viimaks, kuidas ma otsustasin, et tahan natukenegi erialasemat tööd ja astusin fotopoodi, et uurida kas neil on töötajaid vaja. Aitäh 2018, et õpetasid mind ennast rohkem usaldama.

VALI INIMESI KEDA SA OMA ELLU LUBAD!

Möödunud aasta tõi minu ellu palju uusi inimesi. Tänu enamikele inimestele olen ma täna siin, kus ma olen. Mul on suurepärased sõbrad, tuttavad ja töökaaslased. Küll aga õppisin ma nii mõnedki valusad õppetunnid ja suurim mis ma endaga kaasa võtan on see, et negatiivseid inimesi pole vaja endaga kaasa lohistada. Aitäh 2018, et näitasid mulle inimeste tõelist palet.

ELU ON ILUS!

Viimaks tahan ma öelda olge avatud. Hoidke inimesi enda ümber. Kallistame ja räägime üksteisele mis meiega parasjagu toimub ja lubame ennast aidata. Hoolime ja märkame rohkem! Avame oma silmad ja tunnistame, et elu on telegikult lihtsalt imeline, kui me lubame endil seda näha! Aitäh 2018, et lubasid mul kasvada tugevamaks ja paremaks inimeseks!

KÕIGE ILUSAMAT VANA-AASTA LÕPPU JA SUURIMAID KORDAMINEKUID TULEVAL AASTAL!

Laste sünnipäevad ja töö fotopoes

Ma olen blogist häbiväärselt kaua eemal olnud, aga ma luban, et selleks on olnud üks põhjus. Nimelt asusin ma tööle fotopoodi, ja olen usinalt omandanud oskusi mida mul seal töötamiseks tarvis läheb. Minu jaoks tuli see pakkumine üsna ootamatult, aga ma olen super rahul, sest tunnen lõpuks elus punkti mis viib mind edasi ja arendab mu erialaks vaja minevaid oskusi.

Lisaks tahtsin ma veel rääkida laste sünnipäevadest, kuhu mind pildistama on kutsutud. Minu arust on super äge idee palgata fotograaf ka sellisteks puhkudeks. Ma pole ise selle peale varem tulnudki, aga kui mulle kirjutas üks ema ja seda palus, siis loomulikul võtsin väljakutse vastu ja pean ütlema, et lapsi on nii tore pildistada, siirad ja lõbusad nagu nad on. Muidugi mulle kui fotograafile ülim väljakutse, sest nad on väledad ja vahetavad oma positsiooni väga ruttu. Niisis võib kõrvalt näha pilti kuidas fotograaf koos lastega jookseb :D Ma olen avatud kõikidele pakkumistele, tulen mängin meeleldi teie lastega letsu, püüdes samal ajal pildile siirad emotsioonid.

Ketryn

Mahajäetud kohad ja nede külastamine

Ma kaalusin päris pikalt kas seda teemat puudutada või mitte, otsustasin siiski, et praegusel momendil on see lausa hädavajalik. Esimest korda külastasime meie Pärnu vanat haiglat umbes kümme kuud tagasi. Minu üks suurimaid unistusi oli maja uurida ja näha mis ta endas peidab, ma olen aastaid seal haigla ümber tiirled leidmatta julgust sisse astuda. Taneliga tutvudes, selgus üsna pea, et ka tema on soovinud seal pildistada ja filmida pikka aega ja nii see plaan sinna minna sündiski. Mina panen ausalt käe südamele ja saan öelda, et meie dokumenteerisime seal iga detaili ja ainus millega me mööbeldasime olid uksed mida liigutasime, et pääseda erinevatesse ruumidesse.

SAN_6957.jpg

Mida me nägime aga siis, kui pea aasta hiljem kohta uuesti külastasime? Kõik aknad mis vähegi sai, olid sisse löödud. Järele jäänud kraanikausid olid sodiks visatud, UKSED olid eest kangutatud. Palun selgitage mulle miks üks terve inimne nii tegema peaks? Tegemist on muinsuskaitse mälestisega, miks sa üldse arvad, et nii on okei? Tahad minna ja vaadata? Keegi ei keela sind, aga miks sa pead lõhkuma ja nõmetsema? Mida sa oma peas mõtled, palun tule räägi mulle ka, sest minu mõistus ei võta. Me oleme nähtud pildist veel siiani löödud.

Meile on tulnud väga palju emaile küsimusega, kuidas me sinna saime ja mis selleks tegema peab, et sinna pääseda. Teate, selle küsimusega pole mõtet meie poole pöörduda, sest meie ei ütle. Mitte sellepärast, et me kadedad ja õelad oleme vaid selletõttu mis me nägime. Lisainfoks ütlen ,et nüüd on majale paigaltatud töötav kaamera ja liikumisandurid, palun ärge üritage sinna sisse murda.

Vahet pole millist mahajäetud kohta külasate, ükskõik kui lagunenud või halvas seisus see on, palun P A L U N tehke seda austusega!

Ketryn

Hotell Von Stackelberg

Eelmisel nädalal saime võimaluse teha koostööd hotelliga Von Stackelberg. Hotell ise asub Tallinnas vanalinna läheduses. Mulle isiklikult väga meeldis interjöör, selline väljapeetud ja maitsekalt minimalistlik, kuid siiski ei olnud tegemist tüüpilise skandinaavia stiilis modernse hotelliga. Tuba ise oli avar, kaunite detailidega, eriti meeldis mulle lai aknalaud, kus pikema peatumise puhul oleks eriti mõnus tööd teha või miks mitte raamatut lugeda. Tegemist oli ZEN toaga, mis tähendas seda, et toas oli mõnus mullivann, mille ma ka järgi katsetasin. Lisaks on neil hotelli poolt kõik vajalik ,et saaksid kavaliteetse meeliergutava elamuse. Muidugi toast ma pilti teha ei taibanud, sest see polnud otseselt ka mu ülesandeks. Nautisin lihtsalt hetke.

Kohale jõudes läks meil ka natukene kiireks, sest Lona oli vaja pildistamiseks valmis sättida, meile oli tunniks broneeritud all asuv väike spaa ala. Minu jaoks jällegi midagi uut, ma pole ennem veel spaas pildistanud, ega ka mitte üsna kehvade valgusoludega ruumides. Sellel hetkel tundsin ma väga puudust välgust, mis õnneks üsna pea ka mu varustuses olemas on.

Ma arvan, et Lonast saime päris head pildid, mis oligi eesmärk tegelikult. Spaa osa ise on väga väike, kahe saunaga ja ühe vanniga. Küll aga oleksin ma hea meelega lasknud endale mõne hoolitsuse teha, sest hoolitsuste ruumid olid väga hubased ja mõnusad. Kui te otsite Tallinnas mõnusat hubast hotelli kus peatuda, siis soovitan mina kindlasti Von Stackelber hotelli.

Mugavustsoonist välja

Eelmisel reedel pidasime perega õe sünnipäeva. Kuna ma Tanelile oma ustava 35mm objektiivi olin välja laenanud pidin ise hakkama saama 50mm objektiiviga. Mis oli mulle väga suur mugavustsoonist välja astumine, ma pidin üsna palju vaeva nägema, et kõik pildile saada, mis ma soovisin. Ennem kui pidu algas siis sain õe nõusse ,et teeksime paar klõpsu õues, ma olen hullult kaua tahtnud teda pildistada, aga ta ei ole just kõige parema meelega vedu võtnud. Kuna tegemist oli mulle täiesti võõra objektiiviga siis mulle tundus ,et ega ma erilisi pilte sealt kodu hoovist küll ei saanud, et heade piltide saamiseks oleksin ma pidanud vähemalt katusele ronima. Hiljem arvutis muidugi selgus, et sain päris head klõpsud. Panen teile mõned siia vaatamiseks ka.

Rääkides mugavustsoonist välja tulemisest, siis ma soovitan kõigile kes alustavad fotograafias, minna pilte püüdma mingi täiesti sellise objektiiviga millega sa ennast sugugi mugavalt ei tunne. Õpitakse ju kogemustest ja kui te ei luba endal uusi asju kogeda jäätegi ühele kohale toppama. Tegelikult on sedasi ükskõik millises valdkonnas .

Update ka vlogide koha pealt, materjal on filmitud ja nüüd tuleb see materjal kokku sobitada ja üles laadida, seega stay tuned!

Ketryn

Inspiratsioon

Mõtlesin kirjutada natukene sellest, kust, kellelt ja kuidas ma inspiratsiooni ammutan. Algaja fotograafina on kindlasti vaja eeskujuks kedagi, kelle oskuste poole sa püüelda sooviksid .Nagu ilmselt enamus inimesi kolisin ma kohe youtube ja vaatasin läbi sadu ja sadu videosid. Küll poseerimisest, lightroomist, valguse asetamisest jne. Ma olen hästi selline inimene, et ma ei ammuta koheselt selliselt infromatsiooni, et ma oskaks ümber jutustada mis ma seal videos parasjagu nägin, aga mulle tulevad asjad meelde just nendes teatud olukordades.

Üks minu vaielamatuid lemmikuid youtube maastikul on Peter Mcinnon, Ta on väga kirglik selles mida ta teeb ja on eeskujuks väga paljudele. Viis kuidas ta õpetab ja ise kõigesse elevusega suhtub see on väga inspireeriv. Selleks ,et mõista viskan siia kohe ühe tema video lingi ja vaadake ise järgi! Peter, ma tahan sinuga sõbraks saada!

Teine minu isiklik suur kirg on mahajäetud kohad ja sealt ka teine eeskuju. Ma olen palju mõelnud, et peaks ehk youtubega ka algust tegema ja oma seiklusi vlogima. Minu vaieldamatu lemmik on Exploring with josh. Sarnaselt Peterile on tegemist väga kirgliku inimesega, kes oskab öelda nii õigeid asju, motiveerimaks sind kõiges millega sa parasjagujust tegeled. Olen soetanud endale ka tema kaks merchi ja olen täitsa exploring crew liige. Lisan siia ka tema video, et saaksite ise veenduda kui vinge kujuga tegemist on! Josh, ma soovin ,et ma saaks sinuga kunagi koos seigelda!

Näitan ette ka mõlemad pusad mis ma Joshi merchist tellisin, parempoolne oli ta kõige esimene katsetus ja vasakul on päris tema enda loodud bränd mida ta kutsub “ Rise above”

Ma soovin, et kõik kes te alustate millegagi mis on südamelähedane, leidge omale inimesed ümber, kes teid inspireerivad ja kui motivatsioon langeb alla nulli, et oskaksite selle uuesti üles leida just õigeid asju lugedes, vaadates või õigete inimestega koos aega veetes!

Ketryn

WKND festival ja MTV Asia

Ma arvasin ,et see aasta on minu jaoks veidi erinev ja WKND festivali ma ei külasta. Tegelikult oli selline plaan ka kuni festivali teise päevani. Sellel päeval olin ma kodus just kokku leppinud õhtuse loojangu pildistamise ja arutasime asjaolusid, kuidas ja mida kaasa võtta ning kuidas poseerida. 

Endalegi ootamatult avastasin ma, et Keta mailile oli kiri laekunud. avasin selle ja pidin esmalt kolm korda lugema mis kiri ütles, ma ei suutnud oma silmi uskuda, veel vähem sain ma aru, kes selle kirja saatnud oli ja pean ausalt ütlema ,et pidasin seda lihtsalt spammiks. Saatsin siis kirja heale sõbrannale edasi ja ta ütles ,et jah tõepoolest tahetakse sind täna filmima WKND festivalile ja JAH see on MTV aasia, kes sind sinna soovib.

Saatsin kiirelt vastu meili, selgitamaks, milline on mu varustus ja kas neile on see piisav. Sain sama kiirelt vastuse, et kõik sobib ja paluti tulla festivali meedia värava juurde kella viieks õhtul. See tähendas seda ,et mul oli aega täpselt kolm tundi kõik ümber paigutada ja ennast valmis sättida. Teate, mind valdas ausalt paanika, niii suur paanika, sest ma polnud elus ühtegi klippi filminud. Samas kes ei riski, see ju shampust ei joo? Võtsin südame rindu ja otsustasin, et ma teen selle ära.

Esmalt läksin ma muidugi täitsa vales suunas ja liikusin täiesti tavaliste väravate juurde. Õnneks sain meeskonnalt kiirelt juhised kuhu pean edasi liikuma ja suundusin äreval sammul sihtpunkti. Leidsin peagi õige värava ja jäin Ianit ootama, kes siis mulle sissepääsu andis. Tegemis oli väga omapärase ja laheda Aasias üsna tuntud artistiga. Jutustada oli väga palju ja õnneks tundsin ma ennast temaga kohe väga mugavalt. 

Melu oli super, palju põnevat kuhu süveneda ja tegevusi jätkus nii palju, et me ei jõudnud kõike üles filmida. Mis minule oli ehk kõige põnevam asja juures oli sissepääs meedia alasse. Nägin väga palju kodumaal tuntud tegelasi ning mõnega vahetasin paar sõnagi. Mul oli au filmida üles intervjuu Galatise ja Martin Jenseniga. Olime väga lähedal, et üles filmida vestlus ka Kygoga aga temal oli nii palju teisi meedia kanaleid kuhu oli vaja intervjuu anda, et me ei pääsenud löögile, küll aga saime kõrval jälgida teisi kanaleid, kes temaga vestlesid. Panen teile siia ka mõned pildid, mis on muidugi telefoniga tehtud, kaamera tegeles ju filmimisega ;) 

40986036_1937848196509045_8134913211062288384_n.jpg
40644052_1225745104234707_9119516205764313088_n.jpg
41056488_220166745519889_4245575507103449088_n.jpg

Ma võtaks kogu selle ürituse kokku ülivõrdes! See oli minu jaoks SUPERHÜPPER kogemus! Ma sain proovida midagi, mida ma pole veel proovinud, sain näha artiste ja sain tunda teiste fotograafite toetust, mulle nii hullult meeldib, kuidas soovitakse edu ja küsitakse kuidas kulgeb kui peaksid kaameraga ringi liikuma. Lõpetuseks pani Tanel mu filmitud klippidest ka kiire video kokku, mis aga hiljem MTV Aasiale läheb seda saan ma näha ilmselt alles sügisel. 

40650236_2173908606209174_2782141361783046144_n.jpg

 

Ketryn

PSY Nation

Mõni aeg tagasi avanes mul suurepärane võimalus pildistada klubis üritus, mille nimi on PSY Nation. Tegemist on väga vinge kokkusaamisega kus tehakse UV maalinguid ja saali on paigaldatud UV lambid ning meeletult ägedad stringart mandalad. Minu ülesanne oli siis pildistada tegelikult väga pimedates tingimustes ja ma esmalt kartsin, et ma ei saa sellega üldse hakkama. Närveerisin kohutavalt aga õnneks on mul väga tore sõprusringkond, kes mind toetas ja panid mu uskuma ,et ma saan sellega hakkama. 

Läksin meelega varem kohale, et saaksin seaded paika panna, et peol oleks võimalikult lihtne. Ma pean ausalt tunnistama, et ma olin hetkeks täitsa paanikas, sest ma ei saanud üldse aru, mis seadmeid ma peaksin kasutama, et pildid välja tuleks. Ma olin õnnega koos, et mul oli kaasas sõbranna, kes juhtis mu istuma ja palus rahulikuks jääda, kirjutasin Tanelile ja sain lõpuks seaded paika ja pidu võis alata. Alguses käisin ma muidugi üsna arglikult ringi ja tegin mõned üksikud pildid. Lavale ma võõra DJ ajal ronida ei julgenud. Pildistasin lava eest- Muidugi peo kulgedes muutusin ise ühe ensekindlamaks ja lõpuks läksin ka lavale pildistama.

Järgmisel päeval tulin ma neid pilte töötlema Taneli juurde, kuna mul endal pole just teab mis võimas arvuti. Ma tihti mõtlen selle ,et paljud inimesed usuvad, et fotograaf tuleb kohale ja teeb ainult pildid ja ongi kõik, kuigi tegelikult suurem töö algab alles pärast pildistamist, kui pildid tuleb ära töödelda. Mina istusin Taneli juures 9 tundi töödeldes ja läbi vaatates enam kui 1200 pilti. Ma ausalt kartsin väga, et mul ei olegi midagi töödelda, et midagi ei tulnud välja aga nagu ma hiljem mõistsin siis ikkagi sain ma ülesandega hakkama küll. Mis peamine Jorma, kes üritust korraldab jäi minuga rahule ja see oli minule suurim kompliment. Kindlasti toksige instagrami "Jorma fotograafia" ja leiate suurel hulgel lahedat stringarti! 

Ma soovin lõpetuseks öelda, et võtke elus riske, kui te midagi armastate ja südamest teete siis võtke vastu igasugused pakkumised, ka sellised milles te eriti kindlad pole, sest lõpuks loeb siiski kogemus, milles õpitakse.

Suurimad tänud Jormale, kes mulle selle ülesande usaldas.

39074853_1902348703160408_8329087217930600448_o.jpg
39024286_1902344016494210_88440527745187840_o.jpg

 

 

Ketryn 

Tanel kirjutab fotojahi finaalist

Ärkasin hommiku messengeri lõugamise peale kus Ketryn oli kirjutanud PALJU ÕNNE sa said finaali!!! Ja ma läksin kohe vaatama, et kas tõesti saingi finaali ja minu nimi oli listis.Kui ma kahtlesin, et ma poolfinaali pääsen siis finaaliga ma uskusin ja lootsin sest seal polnud muud võimalust kui ma oleks pidanud edasi pääsema aga mis koha ma seal saan vat seda ei tea aga poodiumi kohale olen valmis ma minema.

Teemaks oli siis tasakaal ja oehh kuidas miljonid mõtted käisid peast läbi aga mis oleks see hea ja kuidas? Esimesena ma mõtlesin äkki teeks kividest torni aga Ketryn ütles, see läheb liiga üksluiseks sest sa juba kasutasid neid kive. Ma mõtlesin ka mingi kaalude ehitamisele aga see oleks ilmselt liiga lihtne. Võtsin ette oma kõige nõrgema külje ja sõitsin selleks veel kolm tundi sinna ja kolm tundi tagasi bussiga Pärnust Tartu ja õhtu tagasi. Ilm oli kohutavalt palav aga õnneks bussides oli jahe.Minu hetkene nõrgim külg on siis inimeste pildistamine veel.

Mõte oli teha jooga poosi kusagil kivil ja kuidas ta hoiab veel päikest aga seda ei saanud juba ajaliselt teha sest busse nii hilja ei tulnud tagasi ja ööbima ma ka seal ei hakanud.Kas ma siis sain pildi mida ma soovisin? Ei saanud ja mul tuli läbi kukkunu tunne aga noh vähemalt finaal.

Ketryn siis ütles aga teeme kaardimaja? See oli suurepärane idee. Ma lootsin küll selle valges ära teha aga jäi ikkagi pimeda peale. Ketryn oli tõesti tubli ja ehitas selle ise valmis. Liimis seda tugevasti üle tunni aja ja see pidi kuivama ka ju ja oligi pime .Mõtlesin siis toas tseeni välja ja selle peale läks jube kaua aega ja oli hilja ning pilt oli vaja hommikuks ju valmis saada ja sellega kukkus kiirustama.Tegi siis idee poolest väga laheda pildi aga teostus jäi nõrgaks. Kui sain seitsmenda koha ja eraldi toodi minu nimi veel välja, et tehnilise poolega oleks võinud julgem olla aga oli super hea idee .Oleks olnud jackpot kui oleks kvaliteeti olnud. Kuigi jahi alguses öeldi oluline on teostus mitte kvaliteet või millega pildistad ja ilmselt sellepärast ma kvaliteedi pärast ka väga ei pingutanud aga nagu välja tuli kui oleks seda teinud siis oleks võinud esimene olla ja korraldaja tuli minuga facebookis isiklikult rääkima millest olin meeletult meelitatud. Mind kiideti igati pidi kuigi tegelikult need kiitused peaks minema kõik Ketrynile sest tema selle ideega ikkagi lõpuks välja tuli aga see fotojaht oli mega lahe ja ootan juba talvist jahti .Ma ei tea kas seal nüüd nii kaugele jõuan aga see võit oli tõsiselt lähedal ja ma isegi ei pingutanud väga selle nimel. Äkki kui järgmisel rohkem vaeva näen siis võin ka võita? Ma oleks olnud tõesti üllatunud ka sest ma võitlesin ikkagi lõpus väga kaua aega tegelenud fotograafidega kes on profesionaalsed ja teenivaad raha. Milline ego boost oleks võita sellised fotograafid aga ma olen oma seitsmenda kohaga väga rahul ja väga õnnelik, et nii kaugele üldse jõudsin.

SAN_4799.jpg

Tanel

 

Tanel kirjutab fotojahi poolfinaalist

Kuna Ketryn juba rääkis fotojahi algusest ka minu osast siis ma mõtlesin, et sellest ma kirjutama ei hakka ja võtan lihtsalt paari sõnaga kokku poolfinaali.Alguses ma olin hästi enesekindel kuid kõik pildid tehtud oli siis muutusin päris ebakindlaks ja arvasin kas mina ja Ketryn pääseb poolfinaali või ainult Ketryn.No way, et mina üksi ja siis nii see juhtus.Endalegi üllatuseks olin ainult mina poolfinaalis ja ma ei suutnud seda uskuda.

Poolfinaali teemad olid juba raskemad ja anti ka rohkem aega.Kui enne oli 72h ja kokku 4 vooru siis poolfinaalis oli 5 päeva ja 3 vooru.Esimese vooru teemaks oli kivi ja see pidi järgmise vooru teemaga ühtima aga järgmise vooru teema said alles siis teada kui sinna pääsenud oled.

See oli päris raske ja andis mõelda mida ma pildistama peaks siis? Esimesed mõtted olid leida poest mingisugune kristall  ja sellega siis teatud efekti teha aga ei leidnud kuid ma leidsin ühed teised huvitavad mustad kivid. Mul koheselt nendega ideid ei tulnud aga nad olid huvitavad ja mõtlesin, et ostan need niisama. Äkki tulevikus kasutab neid mõnel pildil.  Õhtul tuli plaan randa minna siisi mõtlesin võtta need kivid kaasa ja äkki tuleb mõni hea idee ja siis seal see sündis. Leidsin ühe huvitava vetikase koha ja tegin pildi ära. Kuid peas ma kogu aeg mõtlesin aga mida ma järgmises voorus teen? Oli täitsa hirm, et äkki mingi portree ja siis lasen modellil lihtsalt hoida neid kive?

Uueks teemaks tuli paber ja siis ma avastasin, et tegu on kivi,paber,käärid,kaev mänguga.Ketryn mainis seda ja ma mäletan veel seda kuid millegipärast jooksis see kõrvust mööda aga siis oli plaan paigas ka. Pilt paberile printida, randa sama kohta minna, teha pildist pilt ja kui järgmine teema on käärid siis ma lõikan pilti sisse ja kui kaev siis laon nendest samadest kividest kaevu ja katan siis kaevu paberiga ja seal oli päris mitu kes seda tegi ja ma täitsa põdesin, et äkki arvatakse ma võtsin teistelt selle idee kuid pääsesin kolmanda vooru kus 50st oli jäänud alles 34 ja teemaks olid käärid. Ma kihutasin kohe esimene päev kääridega randa ja teostasin oma mõtte. Olin kindel, et keegi teeb kindlasti sama moodi aga mina tõmbasin julmalt käärid pilti sisse kui teised seal rohkem imiteerisid pildi lõikamist ja nii uskumatu kui ka see pole, sain ma finaali. Sellest saate lugeda järgmises postituses.

SAN_4082-HDR.jpg
SAN_4279.jpg
SAN_4523.jpg


 

Tanel

Suvine matk rabas

Ühel kuumal päeval mõtlesime sõbrannaga pildistama minna. Leppisime kokku ,et läheme õhtul just ennem loojangut. Seekord valisime pildistamiseks Riisa raba. Ma olin juba väga ammu tahtnud minna, et oma kott kaadrisse saada ja üleüldiselt proovida kuidas on rabas pildistada. Minu arust igati hea kombo, saad akud laetud ja samal ajal ka töö tehtud. Riisa raba ise on selline hästi vaheldusrikas, saab näha nii lagedamat maad, metsa ja veekogusid. Kuna me natukene liiga hilja kohale jõudsime ,siis metsa alas me pildistada ei saanud.  

Ma arvan ,et see oli üks mu lemmikumaid shoote siiani. Fantaasiale oli ruumi palju, sest mängumaad oli palju. Kui lugeda üle katsumused, siis suurimaks oli kindlasti kuumus :D Fotograafilises mõttes ilmselt see ,et mu tavapärase 35mm obje asemel oli mul ainult lainurk ja sellega on minu arvates väga keeruline inimesi pildistada. Sain aga ilusasti hakkama , sest pildid ma ju koju tõin. Sellega ma postituse lõpetaks ja jätan teile siia vaatamiseks pilte.

 

Ketryn

SAN_2486.jpg
SAN_2465.jpg
SAN_2503.jpg

Mu ustav kaaslane igal shootil

Selleks on loomulikult minu National Geographic kaamerakott. Kui ma omale kaamera sain, siis ma teadsin ,et kindlasti tavalises käekotis või käes ma seda tassima ei hakka. Kotti valides üritasin ma leida võimalikult mahuka mudeli. Teadsin ka seda, et kotil võiks olla kaks eraldi osa, üks osa objektiividele ja kaamerale ja teine osa muude asjade jaoks. Minu jaoks oli veel oluline ka see, et kott oleks just seljakott mitte õla oma.

SAN_2470.jpg

Muidugi välimus, mis mulle selle koti puhul kohe silma hakkas, et ta ei ole tavaline igav ja must vaid selline mõnus. Kui ma koti kätte sain, armusin ma veel rohkem, kui selle pilte vaadates. Kott mahutab tõesti meeletult palju, 4-5 objektiivi vabalt+kaamera suur sahtel eraldi veel muude asjade jaoks, kuhu mahub  ära suur käterätik ja lisaks veel ka riided. Veel suudab ta mahutada läpaka, mille jaoks on olemas täiesti eraldi koht, ka saab koti külge kinnitada statiivi. Ma olen enam kui rahul! Kui teiltekkis huvi siis mu kotti saab soetada näiteks siit: https://www.photopoint.ee/kotid-vutlarid-ja-rihmad/814325-national-geographic-seljakott-rainforest-backpack-m-ng-rf-5350

SAN_2528.jpg

Ketryn

Mis siis, kui motivatsiooni üldse ei ole?

Mõtlesin, et kirjutan mitte nii positiivselt, kui tavapärased postitused on. Mul on viimasel ajal täielik motivatsiooni puudus ja tundub nagu kõik veereb allamäge. Ma saan loogikaga aru ,et ma olen nii vähest aega pildistanud, et ei saagi kohe hull tähelend olla. Ma ei tea kuidas teiega, aga ma olen hästi selline inimene, et ma tahan kohe hea olla haha, ma ei suuda leppida, kui ma ei saa mõne asjaga kohe hakkama nii nagu mõni teine mitmeid aastaid tegelenud inimene saab. Selline tunne on, et nagu mingit arengut enam ei toimu ja nagu ei oska enam. 

SAN_2293.jpg

Tegelikult asi siiski nii trööstitu pole ja mul on ees paar päris vinget shooti ja ma üritan asjale teise külje alt läheneda. Taneli üle võib väga uhke olla, tema on Fotojahi kolmandas poolfinaalis ja hoiame kõik varbad ja sõrmed peos, et ta edasi finaali saaks. Mul on selline hea kadedus :D Olen super uhke ka ta üle ,et ta ennast nii kaugele pusinud on.

Ma muidugi püüan edasi ja annan oma parima, õpin rohkem selgeks programmid milega ma töötan ja teen läbi veel koolitusi ja saan aina paremaks. Vahel on meil kõigil aga madalseise ja nendest on täitsa okei rääkida, lõppude lõpuks hakkab ju nii kergem kui saad endast midagi välja mis tükk aega närinud on.

Kuidas teie suvi möödub? Minu oma täiel rinnal ainukene asi mis mind natuke häirib on super päikesepõletus mille ma omale eile hankida suutsin :D

 Lõpetuseks uurin, kas teil oleks mingisuguseid teemasid, millest te kuulda tahaks või üldiseid ettepanekuid millest blogida? 

 

Ketryn

 

Mõtteid fotojahist ja niisama loba

37021317_1020715221430495_5765029954542632960_n.jpg

Minu fotojaht lõppes eelvoorudega, see-eest on Keta siiski esindatud ja Tanel pusib edasi juba poolfinaalis. Mis see fotojaht mulle siis ikkagi andis. Üldiselt on hästi tore see ,et selliseid asju korraldatakse. Mingeid piire polnud ja kõik said ennast proovile panna, kes vähem, kes rohkem. Ma võtsin asja väga tõsiselt ja pusisin iga ülesandega täie tõsidusega. Kõige olulisem asi mida fotojaht mulle õpetas on järjepidevus. Käid ja pildistad niikaua kuni pild on käes ja just antud teemas mitte mingi suvaline pilt. Enesekindlust andis kindlasti juurde, kui võõrad inimesed su pildile ikka like viskasid oli see justkui tunnustus, et olen hakkama saanud. Ma hoian igastahes pöidlad pihus ,et Tanel ka poolfinaalist edasi saaks, hoidke teie ka!

Miskit on meil siiski veel Ketaga plaanis. Ma nüüd ei oska öelda, kui võrd hästi näiteks mina isiklikult sellega hakkama saaks aga ega ennem ei tea kui pole proovinud. Nimelt mõtlesime proovida ka üles lindistada oma tegevuse, kus me käime ja mis täpsemalt teema. Kindlast oleks see ääretult põnev. Kui ma selle postitusega ühele poole saan siis ongi plaan avastama minna ühte kohta ja ehk mõningad prooviklipid teha. Ma loodandgi, et ühel päeval on siin blogis palju, palju põnevat millele hiljem tagasi vaadata. Suvi on täies hoos ja plaan on Eestis ringi trippida nii palju kui on vähegi võimalik, avastada mahajäetud kohti, proovida vlogimist ja muljetada niisama.  Loodan ,et teie naudite suve täiel rinnal!

 

Ketryn

Jõe äärne shoot ja Fotojaht

Vahepeal on olnud veel kaks fotojahi etappi. Räägin kõigest aga järge mööda. Ühel laupäeva õhtul, kui fotojahi etapi lõpuni oli jäänud umbes 12 tundi teadsime väga hästi, et meil on suur tuli takus ja me PEAME kohe pildistama minema.  Õhtu oli õnneks super ilus ja meie teekond väga pikk. Alguses viis meie tee meid jälle randa aga sealt me ei leidnud ühtegi pildistatavat objekti. AHJA teemaks oli "sport" kujutleda võis üldiselt ka liikumist. Kuna meil kahel tekkis suur igatsus ka vanade seikluste järgi, siis uut sihtkohta otsides viis meie tee ka korra vana haigla juurde. Kuidas oleks tahtnud sisse kiigata ,aga rutt oli suur! Ühe klõpsu ma siiski tegin. 

SAN_1963.jpg

Meie tee lookles mööda tänavaid jaansoni rajale, mõtlesime , et kui nüüd loogiliselt võtta siis mõni inimene äkki ikka sporti seal teeb. Nii me siis klõpsisime paar pilti paatidest ja mööduvatst ratturitest.Õhtu oli väga humoorikas ja väljakutseid pakkuv. Minu lõplik võistlustöö oli selline; 

36440214_10214165049354244_6735307085828849664_n.jpg

Ja üsna ruttu tuli ka uus teema milleks oli " tänavafotograafia". Meil on nagu mingisugune trans taneliga alati kui kesklinnas kokku saame , liigume ranna poole, okei seekord küll läbi rüütli, kus sai pilte klõpsitud päris palju. Fotojahiga on selline naljakas lugu, et see paneb sind väga suuresti proovile, sul on ainult ja ainult üks teema mida sa pead üritama püüda ja minu jaoks on olnud see teekond väga õpetlik ja arendav. Ma panen siia sellest tänava voorust paar pilti, võistlusesse läks pilt millel on kujutatud kirikut. 

SAN_1994.jpg
SAN_2032.jpg
SAN_2014.jpg
SAN_2010.jpg

Ja sellega meie päev ei lõppenud, kuna juba on kujunenud nii ,et Lona saab kõik oma blogi pildid minult, siis oli vaja pildistada üles ka tema järjekordne postitus, seekord oli rõhk jalanõudel. Seekord suundusime ranna asemel jõe äärde ja pildistasime üles neli paar jalanõusid. Nende piltidega olen ma juba ise päris rahul- Jätan teile pildid ka sellest shootist ja sellega lõpetaksin  tänase postituse.

 

Ketryn 

SAN_2093.jpg
SAN_2068.jpg
SAN_2075.jpg
SAN_2102.jpg
SAN_2136.jpg