Tanel kirjutab fotojahi finaalist

Ärkasin hommiku messengeri lõugamise peale kus Ketryn oli kirjutanud PALJU ÕNNE sa said finaali!!! Ja ma läksin kohe vaatama, et kas tõesti saingi finaali ja minu nimi oli listis.Kui ma kahtlesin, et ma poolfinaali pääsen siis finaaliga ma uskusin ja lootsin sest seal polnud muud võimalust kui ma oleks pidanud edasi pääsema aga mis koha ma seal saan vat seda ei tea aga poodiumi kohale olen valmis ma minema.

Teemaks oli siis tasakaal ja oehh kuidas miljonid mõtted käisid peast läbi aga mis oleks see hea ja kuidas? Esimesena ma mõtlesin äkki teeks kividest torni aga Ketryn ütles, see läheb liiga üksluiseks sest sa juba kasutasid neid kive. Ma mõtlesin ka mingi kaalude ehitamisele aga see oleks ilmselt liiga lihtne. Võtsin ette oma kõige nõrgema külje ja sõitsin selleks veel kolm tundi sinna ja kolm tundi tagasi bussiga Pärnust Tartu ja õhtu tagasi. Ilm oli kohutavalt palav aga õnneks bussides oli jahe.Minu hetkene nõrgim külg on siis inimeste pildistamine veel.

Mõte oli teha jooga poosi kusagil kivil ja kuidas ta hoiab veel päikest aga seda ei saanud juba ajaliselt teha sest busse nii hilja ei tulnud tagasi ja ööbima ma ka seal ei hakanud.Kas ma siis sain pildi mida ma soovisin? Ei saanud ja mul tuli läbi kukkunu tunne aga noh vähemalt finaal.

Ketryn siis ütles aga teeme kaardimaja? See oli suurepärane idee. Ma lootsin küll selle valges ära teha aga jäi ikkagi pimeda peale. Ketryn oli tõesti tubli ja ehitas selle ise valmis. Liimis seda tugevasti üle tunni aja ja see pidi kuivama ka ju ja oligi pime .Mõtlesin siis toas tseeni välja ja selle peale läks jube kaua aega ja oli hilja ning pilt oli vaja hommikuks ju valmis saada ja sellega kukkus kiirustama.Tegi siis idee poolest väga laheda pildi aga teostus jäi nõrgaks. Kui sain seitsmenda koha ja eraldi toodi minu nimi veel välja, et tehnilise poolega oleks võinud julgem olla aga oli super hea idee .Oleks olnud jackpot kui oleks kvaliteeti olnud. Kuigi jahi alguses öeldi oluline on teostus mitte kvaliteet või millega pildistad ja ilmselt sellepärast ma kvaliteedi pärast ka väga ei pingutanud aga nagu välja tuli kui oleks seda teinud siis oleks võinud esimene olla ja korraldaja tuli minuga facebookis isiklikult rääkima millest olin meeletult meelitatud. Mind kiideti igati pidi kuigi tegelikult need kiitused peaks minema kõik Ketrynile sest tema selle ideega ikkagi lõpuks välja tuli aga see fotojaht oli mega lahe ja ootan juba talvist jahti .Ma ei tea kas seal nüüd nii kaugele jõuan aga see võit oli tõsiselt lähedal ja ma isegi ei pingutanud väga selle nimel. Äkki kui järgmisel rohkem vaeva näen siis võin ka võita? Ma oleks olnud tõesti üllatunud ka sest ma võitlesin ikkagi lõpus väga kaua aega tegelenud fotograafidega kes on profesionaalsed ja teenivaad raha. Milline ego boost oleks võita sellised fotograafid aga ma olen oma seitsmenda kohaga väga rahul ja väga õnnelik, et nii kaugele üldse jõudsin.

SAN_4799.jpg

Tanel

 

Tanel kirjutab fotojahi poolfinaalist

Kuna Ketryn juba rääkis fotojahi algusest ka minu osast siis ma mõtlesin, et sellest ma kirjutama ei hakka ja võtan lihtsalt paari sõnaga kokku poolfinaali.Alguses ma olin hästi enesekindel kuid kõik pildid tehtud oli siis muutusin päris ebakindlaks ja arvasin kas mina ja Ketryn pääseb poolfinaali või ainult Ketryn.No way, et mina üksi ja siis nii see juhtus.Endalegi üllatuseks olin ainult mina poolfinaalis ja ma ei suutnud seda uskuda.

Poolfinaali teemad olid juba raskemad ja anti ka rohkem aega.Kui enne oli 72h ja kokku 4 vooru siis poolfinaalis oli 5 päeva ja 3 vooru.Esimese vooru teemaks oli kivi ja see pidi järgmise vooru teemaga ühtima aga järgmise vooru teema said alles siis teada kui sinna pääsenud oled.

See oli päris raske ja andis mõelda mida ma pildistama peaks siis? Esimesed mõtted olid leida poest mingisugune kristall  ja sellega siis teatud efekti teha aga ei leidnud kuid ma leidsin ühed teised huvitavad mustad kivid. Mul koheselt nendega ideid ei tulnud aga nad olid huvitavad ja mõtlesin, et ostan need niisama. Äkki tulevikus kasutab neid mõnel pildil.  Õhtul tuli plaan randa minna siisi mõtlesin võtta need kivid kaasa ja äkki tuleb mõni hea idee ja siis seal see sündis. Leidsin ühe huvitava vetikase koha ja tegin pildi ära. Kuid peas ma kogu aeg mõtlesin aga mida ma järgmises voorus teen? Oli täitsa hirm, et äkki mingi portree ja siis lasen modellil lihtsalt hoida neid kive?

Uueks teemaks tuli paber ja siis ma avastasin, et tegu on kivi,paber,käärid,kaev mänguga.Ketryn mainis seda ja ma mäletan veel seda kuid millegipärast jooksis see kõrvust mööda aga siis oli plaan paigas ka. Pilt paberile printida, randa sama kohta minna, teha pildist pilt ja kui järgmine teema on käärid siis ma lõikan pilti sisse ja kui kaev siis laon nendest samadest kividest kaevu ja katan siis kaevu paberiga ja seal oli päris mitu kes seda tegi ja ma täitsa põdesin, et äkki arvatakse ma võtsin teistelt selle idee kuid pääsesin kolmanda vooru kus 50st oli jäänud alles 34 ja teemaks olid käärid. Ma kihutasin kohe esimene päev kääridega randa ja teostasin oma mõtte. Olin kindel, et keegi teeb kindlasti sama moodi aga mina tõmbasin julmalt käärid pilti sisse kui teised seal rohkem imiteerisid pildi lõikamist ja nii uskumatu kui ka see pole, sain ma finaali. Sellest saate lugeda järgmises postituses.

SAN_4082-HDR.jpg
SAN_4279.jpg
SAN_4523.jpg


 

Tanel

Suvine matk rabas

Ühel kuumal päeval mõtlesime sõbrannaga pildistama minna. Leppisime kokku ,et läheme õhtul just ennem loojangut. Seekord valisime pildistamiseks Riisa raba. Ma olin juba väga ammu tahtnud minna, et oma kott kaadrisse saada ja üleüldiselt proovida kuidas on rabas pildistada. Minu arust igati hea kombo, saad akud laetud ja samal ajal ka töö tehtud. Riisa raba ise on selline hästi vaheldusrikas, saab näha nii lagedamat maad, metsa ja veekogusid. Kuna me natukene liiga hilja kohale jõudsime ,siis metsa alas me pildistada ei saanud.  

Ma arvan ,et see oli üks mu lemmikumaid shoote siiani. Fantaasiale oli ruumi palju, sest mängumaad oli palju. Kui lugeda üle katsumused, siis suurimaks oli kindlasti kuumus :D Fotograafilises mõttes ilmselt see ,et mu tavapärase 35mm obje asemel oli mul ainult lainurk ja sellega on minu arvates väga keeruline inimesi pildistada. Sain aga ilusasti hakkama , sest pildid ma ju koju tõin. Sellega ma postituse lõpetaks ja jätan teile siia vaatamiseks pilte.

 

Ketryn

SAN_2486.jpg
SAN_2465.jpg
SAN_2503.jpg

Mu ustav kaaslane igal shootil

Selleks on loomulikult minu National Geographic kaamerakott. Kui ma omale kaamera sain, siis ma teadsin ,et kindlasti tavalises käekotis või käes ma seda tassima ei hakka. Kotti valides üritasin ma leida võimalikult mahuka mudeli. Teadsin ka seda, et kotil võiks olla kaks eraldi osa, üks osa objektiividele ja kaamerale ja teine osa muude asjade jaoks. Minu jaoks oli veel oluline ka see, et kott oleks just seljakott mitte õla oma.

SAN_2470.jpg

Muidugi välimus, mis mulle selle koti puhul kohe silma hakkas, et ta ei ole tavaline igav ja must vaid selline mõnus. Kui ma koti kätte sain, armusin ma veel rohkem, kui selle pilte vaadates. Kott mahutab tõesti meeletult palju, 4-5 objektiivi vabalt+kaamera suur sahtel eraldi veel muude asjade jaoks, kuhu mahub  ära suur käterätik ja lisaks veel ka riided. Veel suudab ta mahutada läpaka, mille jaoks on olemas täiesti eraldi koht, ka saab koti külge kinnitada statiivi. Ma olen enam kui rahul! Kui teiltekkis huvi siis mu kotti saab soetada näiteks siit: https://www.photopoint.ee/kotid-vutlarid-ja-rihmad/814325-national-geographic-seljakott-rainforest-backpack-m-ng-rf-5350

SAN_2528.jpg

Ketryn

Mis siis, kui motivatsiooni üldse ei ole?

Mõtlesin, et kirjutan mitte nii positiivselt, kui tavapärased postitused on. Mul on viimasel ajal täielik motivatsiooni puudus ja tundub nagu kõik veereb allamäge. Ma saan loogikaga aru ,et ma olen nii vähest aega pildistanud, et ei saagi kohe hull tähelend olla. Ma ei tea kuidas teiega, aga ma olen hästi selline inimene, et ma tahan kohe hea olla haha, ma ei suuda leppida, kui ma ei saa mõne asjaga kohe hakkama nii nagu mõni teine mitmeid aastaid tegelenud inimene saab. Selline tunne on, et nagu mingit arengut enam ei toimu ja nagu ei oska enam. 

SAN_2293.jpg

Tegelikult asi siiski nii trööstitu pole ja mul on ees paar päris vinget shooti ja ma üritan asjale teise külje alt läheneda. Taneli üle võib väga uhke olla, tema on Fotojahi kolmandas poolfinaalis ja hoiame kõik varbad ja sõrmed peos, et ta edasi finaali saaks. Mul on selline hea kadedus :D Olen super uhke ka ta üle ,et ta ennast nii kaugele pusinud on.

Ma muidugi püüan edasi ja annan oma parima, õpin rohkem selgeks programmid milega ma töötan ja teen läbi veel koolitusi ja saan aina paremaks. Vahel on meil kõigil aga madalseise ja nendest on täitsa okei rääkida, lõppude lõpuks hakkab ju nii kergem kui saad endast midagi välja mis tükk aega närinud on.

Kuidas teie suvi möödub? Minu oma täiel rinnal ainukene asi mis mind natuke häirib on super päikesepõletus mille ma omale eile hankida suutsin :D

 Lõpetuseks uurin, kas teil oleks mingisuguseid teemasid, millest te kuulda tahaks või üldiseid ettepanekuid millest blogida? 

 

Ketryn

 

Mõtteid fotojahist ja niisama loba

37021317_1020715221430495_5765029954542632960_n.jpg

Minu fotojaht lõppes eelvoorudega, see-eest on Keta siiski esindatud ja Tanel pusib edasi juba poolfinaalis. Mis see fotojaht mulle siis ikkagi andis. Üldiselt on hästi tore see ,et selliseid asju korraldatakse. Mingeid piire polnud ja kõik said ennast proovile panna, kes vähem, kes rohkem. Ma võtsin asja väga tõsiselt ja pusisin iga ülesandega täie tõsidusega. Kõige olulisem asi mida fotojaht mulle õpetas on järjepidevus. Käid ja pildistad niikaua kuni pild on käes ja just antud teemas mitte mingi suvaline pilt. Enesekindlust andis kindlasti juurde, kui võõrad inimesed su pildile ikka like viskasid oli see justkui tunnustus, et olen hakkama saanud. Ma hoian igastahes pöidlad pihus ,et Tanel ka poolfinaalist edasi saaks, hoidke teie ka!

Miskit on meil siiski veel Ketaga plaanis. Ma nüüd ei oska öelda, kui võrd hästi näiteks mina isiklikult sellega hakkama saaks aga ega ennem ei tea kui pole proovinud. Nimelt mõtlesime proovida ka üles lindistada oma tegevuse, kus me käime ja mis täpsemalt teema. Kindlast oleks see ääretult põnev. Kui ma selle postitusega ühele poole saan siis ongi plaan avastama minna ühte kohta ja ehk mõningad prooviklipid teha. Ma loodandgi, et ühel päeval on siin blogis palju, palju põnevat millele hiljem tagasi vaadata. Suvi on täies hoos ja plaan on Eestis ringi trippida nii palju kui on vähegi võimalik, avastada mahajäetud kohti, proovida vlogimist ja muljetada niisama.  Loodan ,et teie naudite suve täiel rinnal!

 

Ketryn

Jõe äärne shoot ja Fotojaht

Vahepeal on olnud veel kaks fotojahi etappi. Räägin kõigest aga järge mööda. Ühel laupäeva õhtul, kui fotojahi etapi lõpuni oli jäänud umbes 12 tundi teadsime väga hästi, et meil on suur tuli takus ja me PEAME kohe pildistama minema.  Õhtu oli õnneks super ilus ja meie teekond väga pikk. Alguses viis meie tee meid jälle randa aga sealt me ei leidnud ühtegi pildistatavat objekti. AHJA teemaks oli "sport" kujutleda võis üldiselt ka liikumist. Kuna meil kahel tekkis suur igatsus ka vanade seikluste järgi, siis uut sihtkohta otsides viis meie tee ka korra vana haigla juurde. Kuidas oleks tahtnud sisse kiigata ,aga rutt oli suur! Ühe klõpsu ma siiski tegin. 

SAN_1963.jpg

Meie tee lookles mööda tänavaid jaansoni rajale, mõtlesime , et kui nüüd loogiliselt võtta siis mõni inimene äkki ikka sporti seal teeb. Nii me siis klõpsisime paar pilti paatidest ja mööduvatst ratturitest.Õhtu oli väga humoorikas ja väljakutseid pakkuv. Minu lõplik võistlustöö oli selline; 

36440214_10214165049354244_6735307085828849664_n.jpg

Ja üsna ruttu tuli ka uus teema milleks oli " tänavafotograafia". Meil on nagu mingisugune trans taneliga alati kui kesklinnas kokku saame , liigume ranna poole, okei seekord küll läbi rüütli, kus sai pilte klõpsitud päris palju. Fotojahiga on selline naljakas lugu, et see paneb sind väga suuresti proovile, sul on ainult ja ainult üks teema mida sa pead üritama püüda ja minu jaoks on olnud see teekond väga õpetlik ja arendav. Ma panen siia sellest tänava voorust paar pilti, võistlusesse läks pilt millel on kujutatud kirikut. 

SAN_1994.jpg
SAN_2032.jpg
SAN_2014.jpg
SAN_2010.jpg

Ja sellega meie päev ei lõppenud, kuna juba on kujunenud nii ,et Lona saab kõik oma blogi pildid minult, siis oli vaja pildistada üles ka tema järjekordne postitus, seekord oli rõhk jalanõudel. Seekord suundusime ranna asemel jõe äärde ja pildistasime üles neli paar jalanõusid. Nende piltidega olen ma juba ise päris rahul- Jätan teile pildid ka sellest shootist ja sellega lõpetaksin  tänase postituse.

 

Ketryn 

SAN_2093.jpg
SAN_2068.jpg
SAN_2075.jpg
SAN_2102.jpg
SAN_2136.jpg

Fotojaht

Mõtlesime Taneliga, et paneme ennast proovile ja osaleme suvisel fotojahil. Hetkeseisuga on 2 vooru olnud ja mina võin öelda ,et olen enda tulemusega  rahul, ma ei julge päris võistlus pilte siia panna aga midagi samast shootist ehk ikka. Ma olin alguses päris hirmul, arvasin ,et millegi sellisega ma küll hakkama ei saa, aga mõtlesin, kui ma ei proovi siis ei saagi teada. Esimeste voorude teemadeks olid "maastik" ja " portree". Maastikku käisime pildistamas koos Taneliga. Meil sai hästi palju nalja ja igati tore õhtu oli. Muidugi oli supper raske saada 2 pilti erinevates kohtades ja täiesti erinevate nurkade alt. 

Portreed pildistasime me eraldi, minul oli kodust modell võtta ja Tanel ostsutas teha autoportree. Järgnev teema millele on vaja pilt nuputada on "sport" mul paar ideed on, kus ma selle pildi üles võiks võtta, homme lähen õnne proovima. Pärnus algasid ka hansapäevad, niisiis on linn paksult rahvast täis, ehk ka harrastussportlasi :D 

Jätan teile vaatamiseks paar pilti samadest shootidest, mis tegin fotojahi tarbeks. Loodetavasti olen homme juba uue postitusega tagasi! 

Ketryn

SAN_1822.jpg
36240695_2177029615859713_8666728998094503936_o.jpg

Videograafia ja selle töötlus minu elus, ehk "Kuidas ma videograafiasse jõudsin"

Kuna mul pole hetkel pildistamisest midagi kirjutada siis ma kirjutaks hoopis filmimisest.

Filmimine pole mulle eriti võõras kuigi ma pole seda väga teinud. Filmindus ja videograafia oli tegelikult mul enne fotograafiat unistuseks ja lapsepõlves mu ümber oli väga palju tehnikat millega sai filmida.

Kuid oleks internet ka mu ellu võib olla varem tulnud ja ma oleks teadlik olnud, et internetis on palju minu sugusi videograafia huvilisi siis oleks ilmselt ma praegu suurem videograaf kuigi videosi sai teha palju.

Sugulasega sai ikka alati lollusi üles filmida ja igasuguseid programme katsetatud teha mis kusagilt ajakirjade vahelt dvd-ga tuli aga see oligi rohkem selline oma lõbuks.Sugulasega olime see aeg ainsad sõbrad sest, ega ma eriti populaarne poiss polnud ja eks neil olid ikka uhkemad arvutid ja internet kus kõike saada oli kuid neil polnud sama huvi mis minul. Teised olid rohkem muusika huvilised. Kes arvuti DJ ja kes kitarri.

Minu huvi oli ikka videograafia ja fotograafia aga aitab nüüd sõpradest ja sugulastest ning tuleme ikkagi minu juurde nüüd.

Teismelise eas kui lõpuks ka maakodu internet sai mida naabriga jagasime või õigemini mida naaber jagas meiega siis võib olla mõned 90date lapsed mäletavad kui tore ja kiire see internet oli.

Youtube ikkagi suutis midagi ära laadida ja eks sealt siis hakkas inspiratsiooni ja motivatsiooni tulema kuigi seda nüüd video töötluses sest teismelise eas kadus see filmimine kuidagi ära ja silma jäid  mängurid nagu PewDiePie ja muud sellised. Sai siis filmimist nii öelda digitaalselt tegema hakata ja videotöötlust katsetama hakata. Selle kõrvalt ka muidugi palju pildi töötlust.

Ikka ja jälle nägid YouTubes midagi põnevat ja siis üritasid seda järgi teha kuigi minu tulemus oli kordades kohutavam ja no  interneti need muidugi ei jõudnud sest mida sa üles laed kui isegi allalaadimis kiirus oli olematu.

Unistasin kunagi l ikkagi filmi töötleja ja filmija olla kusagil aga mida aeg edasi seda kaugemaks see asi jäi ja tulid peale nooruse lollused, peod ja ringi laaberdamised kuid õnneks need ajad läksid kiirelt üle.

Vanemaks saades alustasin ma jällegi mängude filmimist ja mässasin niisama videotöötlus programmidega ja selleks ajaks oli ka vähe normaalsem internet.

Üks päev avastasin ma sellise YouTuberi nagu “Film Riot”. Film Riot on kes tegi youtube lühifilme, videosi ja ka õpetusi kuidas ise ehitada omale filmi varustust ja kuidas filmi efektid käivad ja my gaaad kui vaimustusse ma sattusin sellest.Ma läksin sellest nii põlema ja ma vaatasin ja vaatasin neid ning mõtlesin, et pean ka saama kaamera endale aga kui hindasi vaatasin siis pisar tuli silma.

Sinna see unistus ka mõneks ajaks jäi. Kuid väga palju sai siiski uurida videonduse kohta uurida ja lõpuks siis ma oma esimese läpaka millega sai kaasa kaamera.See oli küll mingi seebikas kuigi päris kõva seebikas.

Sealt ma hakkasin rohkem pildistamisega tegelema kuid filmisid ikka vahel midagi, et natuke video töötlust proovida aga sellega ei saanud ever sellist kvaliteeti mis oleks kõlbulik töötlemiseks ja ma unustasin

mainida, et esimene programm oli ikkagi windows movie maker aga mina õppisin seal sellised asjad selgeks mis teoreetiliselt võimatu selle programmiga teha. See jutt on küll rohkem kujunenud lapsepõlvest ja töötlemisest kui filmimisest aga läbi youtube ma siis lõpuks sain rohkem tuttavateks ka kaameratega. Tänu Eesti youtuberile SarioTV kes filmis ka sketse ja blogist vana tuttav Canon 600D.Muide Canon on väga hea filmikaamera, soovitan aga kui tahad fotograafiaga tegeleda ja ka öö fotograafiaga siis  Nikon ja hea filmi kaamera on ka Soni. Odavamad Canonid pildistavad ka hästi aga valges.

Sai siis tänu SarioTV-le oma sihik selle Canonile panna, tööle minna raha koguda ja see ära osta. Alguses sai küll midagi sellega filmitud aga kuna oli suht lahja mälukaart ja filmimiseks kaardid olid väga kallid siis jäin ma fotograafiale ja fotograafias sai mul nüüd 4 aastat täis hiljuti. Nüüd lõpuks olen ma jälle vaikselt filmimisega tegelemas. Huvi kasvas jälle sellest, et pikalt fotograaf youtubereid vaadates kohtasin ma mitte Eesti youtuberit vaid üli lahedat Kanada youtuberit Peter McKinnonit .Ta tegeleb filmimisega ja fotograafiaga ja teeb YouTubes videosi ning õpetab kuidas seda kõike teha .Sealt hakkas külge mulle B-Roll videod.

Nende tegemiseks pole palju vaja kuid siiski see on väga keeruline.Eks sai hakata palju tema videosi vaatama, seadeid õppima kuigi seadeid olin ma eelnevalt Film Riot-lt teada saanud kuid siis polnud kaamerat ja need seaded ei öelnud mulle siis midagi aga kõik oli juba tuttav.Kuna ma blogis eksisteerin suht vähe siis ma üritan rohkem YouTubes midagi korraldada. Videod mis ma teinud olen nende lingi saad sa postituse lõppust.

Nikon pole küll kõige tugevam filmimises aga ma juba olen jonnakas ja tahan ikka teistest erineda siis mina filmin Nikoniga sest nikon on väga hea fotograafia kaamera. Ma ei tahaks jälle kaamerat vahetada sest mulle meeldib Nikon ja kui ei ole minu kaamerate ajalooga kursis siis seda saad teada vanemast postitusest *Minu 4 aastat fotograafias* võimalik, et see vahetus võib tulla aga kui peaksin rikkamaks saama ja videondus läheb rohkem käima ja kui on tunne, et ikkagi ei saa Nikoniga nii head filmi siis Sony või Canon :* ''Hit me up'' aga kui teema huvitas ja on rohkem huvi või küsimusi mille kohta tahaks rohkem teada siis KeTa Facebook või Email on sulle avatud. Mine tea võib olla näeme sinu küsimustega hoopis juba YouTubes kus ma sulle vastan.

Tanel

 

Üks aasta tagune päev

Umbes aasta tagasi palus sõbranna, et ma teeks temast jooga stuudios pilte. Alles hiljuti oli ta käinud indias ja selgeks õppinud jooga õpetaja ameti. Ma ütlen päris ausalt lubasin talle ,et teen selle ära tema kaameraga ja ,et saan hakkama. Tegelikult valdas mind hirm teadmatuse ees mul polnud õrna aimu ka millesse ma ennast mässisin. Hakaksin meeleheitlikult youtubest videosid vaatama ja kaamera seadmeid õppima, kuigi sellel ajal polnud mul isegi automaat programmist õrna aimu, rääkimatta millestki muust. Läksin veel päev ennem rabasse pildistama, et mingisugustki sotti saada. Ühe pildi mis ma hiljem ka ära töödelda oskasin sain rabast küll, tegemist oli tegelikult väga pilviise päevaga. 

IMG_1717.jpg

Kuna ma olin peatumas estonia spas ja seal on vinge treeningsaal, siis leppisime Kristiinaga kokku ,et kohtume seal ja minu toas on mugav riideid vahetada ning vajadusel sättida. Mind valdas ausaltöeldes kerge paanika kui ma seal toas istusin ja kaamerat vaatasin :D Tegelikuses ei olnud midagi hullu, tegemist oli siiski mu sõbrannaga ja meil sujus päris hästi. Nüüd aastake hiljem oskasin ma pilte töödelda ja vaatasin ,et tegelikult parandusi tehes polegi kõige hullemini välja kukkunud pildid.

IMG_1831.jpg
IMG_1847.jpg
IMG_1854.jpg

Ma tahan aitäh öelda Kikule, kes mind mugavustsooist välja upitas ja lasi mul astuda esimese sammu fotograafia maailma. Kui sa poleks praegu teiselpool maakera siis ma viiks su uuele shootile ja teeks palju paremad pildid. Miss u babe!

Ketryn

 

 

Kuidas ma õppisin tootefotosid tegema

Miks mul üldse neid tootefotosid vaja oli? Oleme sõbrannaga käima lükkamas väikest firmat ja see nõudis minult ka suuremat pingutust just nimelt fotograafia osas. Mul on üks ammune tuttav, kes jagas lahkelt minuga fotokursuse koolitusi ja sealt leidsin kohe sobiva. Õppisisn hoolega ja läbisin vahepealseid teste, sest teadsin kohe on aeg oma teadmisi rakendada. Ma ütlen ausalt ma pelgasin neid tootefotosid väga ja päris kindlasti nõudis see minult senisest rohkem pingutust. Ma tahtsin tõesti head pildid saada.  Ma arvan ,et tuli välja küll.  Alguses küsisin ma palju abi ka Taneli käest aga uue toote ette võtmisel sain juba ise asja rohkem kätte. Nüüdseks on mul kaamera manuaal ka päris selge ja automaat programm kindlasti nurka visatud. Mis jätab pildid muidugi palju efeksemad.  Ma ei oskagi suurt midagi rohkem selle koha pealt öelda. Jätan teile pildid sirvimiseks ja otsustage ise kuidas ma hakkama sain ;)

SAN_1486.jpg
SAN_1529.jpg
SAN_1531.jpg
SAN_1544.jpg

PS: Aitähh Henryle, kes andis mulle võimaluse ennast harida. Ja stay tuned, tulemas on palju ägedaid postitusi! 

Ketryn!

 

Kuidas me lõpuks koos pildistamas käisime

Naljaks lugu küll, KeTa taga on küll kaks fotograafi, kes alustasid pildistamist koos aga viimasel ajal on see pigem haruldus leida meid koos pilte püüdmas. Ma ise arvan ,et ma olen piisavalt jäärapäine ja tahan kõike katsetada. Tanel on aga vastupidi juba vana kala, kes teab milliste reeglite järgi peaks pilte tegema. 

Ühel õhtupoolikul suundusime muuli juurde, minu jaoks juba päris tavaline asukoht kus pildistada, aga ma polnud veel püüda saanud päris seda loojangut mis ma tahtsin, kus oleks natukene rohkem värvi kui ainult kollane. Eelnevast korrast hakkas mulle silma üks fotovõimalus mida ma millegipärast kasutada ei taibanud, seekord sai aga viga parandatud ja nii ma seal märja liiva sees istusin ja klõpsisin. Kätte sain sellise pildi: 

SAN_1340.jpg
SAN_1334.jpg

Muidugi naljaks oli see ,et mulle tundus, justkui Tanel oleks mu osas alla adnud :D Siis otsustasin ma aga hoopis teda pildistada, omas elemendis. Mulle meeldivad kuidas need pildid välja kukkusid.  Üldse tunnen ma inimestega rohkem sidet kui loodusega. See on muidugi hetkeline tunne, see kõik võib muutuda, kui ma omandan vastavad oskused.  Koos on tõsiselt vinge pildistada aga ma ootaks nagu mingit challengit, tahaks midagi uut, kusagil uues asukohas, kus ma ennast enam liialt mugavalt ei tunneks. Mõni uus linn oleks selle jaoks super. Mu süda muidugi tuksub ka endiselt mahajäetud kohtadele, meil on plaan leida mõni niisugune ja kindlasti sellest ka siis kirjutada. Praeguseks lasen teil vaadata parimad palasid tollest õhtust ja pakkumine endiselt jõus, kui keegi soovib tulla minule või Tanelile katsejänesteks siis oleme avatud igasugustele pakkumistele.

 

Ketryn 

SAN_1327.jpg

Neli aastat fotograafiat

Neli aastat fotograafiat

 

Olen tegelenud fotograafiaga tänaseks juba neli aastat.Alles oli kui läksin oma esimesele suuremale töökohale ja ostsin  kaamera milleks oli Canon 600D millega Ketryn põhimõteliselt oma fotograafia teekonda alustas.

Mina alustasin koheselt manuaalse programmiga kuna esimene eesmärk oli kaamera ära õppida ja siis alles pildistama hakata.Vaatasin internetist videosi mida miski seade tähendas ja hakkasin koheselt katsetama.Pildi töötlemine pole mulle üldse võõras. Sellega ma tegin algust juba väga noorelt kuigi Lightroomi jõudmisega kulus ikkagi umbes pool aastat.Algusesoli natuke harjumatu  aga nüüd ei kujutaks ettegi kui Lightroomi ei eksisteeriks.

Canoniga ma pildistasin umbes aasta ja tol ajal oli ta tõesti üks väga hea kaamera oma hinna klassis ja algajale üldse üks väga lihtne kaamera.Kuid mu esimene kaamera varastati pärast aastast kasutamist. Vanemad olid nõus toetama mind uue kaamera ostuga, sest nägid, et ma olen tõesti fotograafiase armunud aga ma siiski suutsin ise uuesti omale kaamera osta ja selleks oli Pentax k-s2, ilus valge kaamera.Võisin ka seda umbes aasta kasutada ja avastasin, et see ei ole minu kaamera.Kaamera ise enesest oli väga ilus, mugav ja väga hea.Ilmastiku kindlus ja mis kõik inglis keeli ''Futures'' tal peal olid kuid objektiivi valik oli väga kesine.Mudugi oli iga klassi jaoks olemas oma objektiiv aga noh hinna klassi ei olnud küll valida.Ma müüsin seda jupp aega ja jõudsin enne kõrvale osta Nikon D7200 kuna Pentaxi müümisega läks väga kaua aega.

Väga lahe oli omada kahte kaamerat. Lõpuks siis üks ostja ikkagi tuli.Ta oli mingi ürituste pildistaja või midagi sellist.Küll ta pusis ja mässas selle kaameraga kui ta lõppuks selle jah sõna ära ütles. Kui Pentax müüdud sai siis  vaatasin omale lainurk objektiivi mille üle olen ma väga õnnelik.

Nikoniga olen ma nüüd kusagil siis kaks aastat pildistanud ja on küll plaane uuendada kuid vaataks ikkagi objektiive ja tahaks ka drooni lisaks saada. Mudugi olen aastatega kogemusi ja tarkust pildistamisel juurde saanud kuid arengut võite kiita ainult teie vaatajad. Ise oma arengut on väga raske kõrvalt vaadata. Osa pilte oleks justkui algus aegadest paremad aga kohati on arengut olnud ja päris sellisi pilte mis alguses vahepeal tuli enam ei ole tulnud.

Need neli aastad on olnud küll rasked kuid mu ellu väga palju uut ja põnevait toonud.Lõpetuseks panen siis igast aastast pildi mis mulle kõige rohkem meeldib.

 

2014.jpg
2015.JPG
32741572_975158919319459_3998403300314578944_n.jpg
2017.jpg
2018.jpg

Another Shoot

Sellest hetkest peale, kui ma omale kaamera sain on sõbrannad mind pinninud ,et ma neid pildistaks. Ma ei saaks õnnelikum olla, et on keda pildistada. Iga korraga muutun ma aina julgemaks ja oskan juba näha ise vigu mida ma teinud olen, või mida ma shooti ajal teen,et siis kohe ennast parandada. 

Kuna Lonal on blogi ja ta teeb mitmete firmadega koostööd siis talle saadeti üks trikoo mis oli vaja üles pildistada. Ühel väga palaval õhtul seadsime sammud Pärnu randa ja seal uus shoot aset leidiski. Õnneks oli modell piisavalt julge ,et ka vette minna. Ja nii me seal siis kahekesi vees pildistasime. Mul oli väga hea võrdlusmoment oma kõige esimese shootiga. Modell oli sama aga minu oskused natukene paremad ja automaat programm selleks ajaks prügikasti visatud. Ma tunnen juba manuaaliga ennast päris mugavalt. 

Lisaks Lona tootefotodele sain kaameraette ka esimese meesmodelli, temast küll üksik klõps aga siiki midagi uut minu jaoks. Vaadake pilte ja otsustage ise, kas ja kus suunas mingi areng toimunud on. Mina jätkan ikka pildistamist ja varsti võib blogist lugeda Taneli nelja aastast kogemust fotograafina. Stay tuned!

 

Ketryn

 

 See oli üks mu esimesi klõpse, seadsin ennast alles sisse ja sain aru ,et peaksin nurka vahetama

See oli üks mu esimesi klõpse, seadsin ennast alles sisse ja sain aru ,et peaksin nurka vahetama

 Siin ma muutsin nurka ja pilt näeb palju parem välja. Muidugi photoshopis ma nii käpp pole ,et ma oleks osanud Lona poja pildilt välja töödelda, kes usinalt meiega koos pildistada soovis :D   

Siin ma muutsin nurka ja pilt näeb palju parem välja. Muidugi photoshopis ma nii käpp pole ,et ma oleks osanud Lona poja pildilt välja töödelda, kes usinalt meiega koos pildistada soovis :D

 

 Selles poosis ma klõpsisn ka mitukümmend pilti, ei olnud üks ega teine hea. Modell ise oli eelnevatel üsna krampis olemisega. See pilt aga mulle endale väga meeldib.

Selles poosis ma klõpsisn ka mitukümmend pilti, ei olnud üks ega teine hea. Modell ise oli eelnevatel üsna krampis olemisega. See pilt aga mulle endale väga meeldib.

 Muidugi tätsa teemaväline pilt, kus ma siis otseselt trikood ei pildistanud, vaid Lonat ennast. Sellised pildid meeldivad mulle kõige rohkem. 

Muidugi tätsa teemaväline pilt, kus ma siis otseselt trikood ei pildistanud, vaid Lonat ennast. Sellised pildid meeldivad mulle kõige rohkem. 

 Nagu näha, siis muutsin ma täiesti modelli asukohta ja nurka. Need pildid meeldivad mulle kõige enam

Nagu näha, siis muutsin ma täiesti modelli asukohta ja nurka. Need pildid meeldivad mulle kõige enam

 See on minu isiklik lemmik.

See on minu isiklik lemmik.

SAN_1275.jpg

Tanel kirjutab; Ketryni areng fotograafias

Ma olen tegelenud fotograafiaga alates 2014.a Septembrist.Olen kõik ise õppinud youtubest ja lugenud osa raamatuid ja paljugi omal käel.Nüüd kus tutvusin Ketryniga kellele ka väga huvi pakub ja kes soovib, et ma nüüd oma oskusi ka talle jagan.Kui me esimest korda käisime Pärnu vanas  haiglas pildistamas siis ega ma väga palju teda ei juhendanudki sest omalegi oli see natuke uuem kogemus.Olen küll eelnevalt mahajäetud kohtades pildistanud kuid siiski midagi uut ja Ketryn tuli üllatavalt hästi toime.

Rohkem me pole koos pildistamas käinud. Nüüd käib ja katsetab rohkem omaette ja kui kusagil pildistamast tuleb siis saadab töödeldud pildid mulle ja küsib mu kriitikat ja arvamust.Esimesed pildid meenutasid minu omi esimesi pilte kus ma ka täiesti ise katsetasin ja proovisin igat võimaliku asja.Mida kordi edasi seda paremaks Ketryni pildid läksid.Kui ta laenas esimest korda mu lainurka ja ühte maastiku pilti näitas siis olin üsna üllatunud aga samas ma näinud juba algusest peale, et Kertynil on silma ja mingit sõnnidele loomuliku kunsti annet. Kusjuures ma pole Kertynit väga palju õpetanud.Pigem andnud kriitikat järele tehtud piltide eest ja see on teda väga palju arendanud.Viimased pildid kus ta pildistas oma teist sõbrannat olid juba tõesti keskmise fotograafi pildid.Ma ei tea kas see on tema loomulik anne vői minu tagasihoidlik kriitika aga Ketrynilt võib loota tulevikus väga kauneid fotosi ja ma juba endamisi kardan, et varsti teeb minust paremaid pilte ja ma pean hoopis ise tema õpilaseks hakkama.

Lõpetuseks, lisan pildi mis on minu üks lemmikumaid mis Ketryn teinud on. 

Tanel

 

32266860_970489833119701_1980180511313625088_n.jpg

Manuaal ja õhtune pildistamine

Tere manuaaal! Ma teadsin väga hästi, kui ma tahan fotograafiks saada, siis ma pean automaatprogrammi ära unustma. Eelnevalt ma kardsin seda manuaali nagu tuld ja selle katsetamisel kiskus kõik nii viltu, et ma ohkasin ja kerisin ratta tagasi automaadi peale. Ühel päeval kirjutas mulle sõbranna ja palus, et ma ta kooli projekti jaoks pildistaksin. Loomulikult olin ma nõus ,sest iga uue modelli pildistamine on minu jaoks enese arendamine. Pildistamiseks valisime seekord siis Reiu puhkekeskuse, mu vanemad elavad siin lähedal ja olin parasjagu just neil külas. Võtsin kaasa ka oma truu sõbra labrador Reti ja asusime teele. Muidugi seekord ennem shooti istusin ma mitu tundi raamatu, kaamera ja messenegri taga. Õppisin ka kuidas seda manuaali kasutama peab. 

Kui me Maarjaga sillale jõudsime, siis polnud veel päris golden hour käes. Päike oli veel liiga kõrgel ja ma sain natuke niisama klõpsida ja nurki otsida. 

 Pole just parim pilt, aga meie kõige truum assistent, kes jälgis kannatlikult shooti :D

Pole just parim pilt, aga meie kõige truum assistent, kes jälgis kannatlikult shooti :D

Mudigi tundsin ma ennast natukene enesekindlamalt kui eelmisel korral. Modelli endaga klappisin ma ka kuidagi paremini ja teda oli palju lihtsam pildile sättida. Samas võis asi olla ka selles, et ma natukene teadsin paremini ka mida ma teen. Suhtlesin rohkem, proovisin rohkem sättida. 

SAN_0984.jpg
 Ma ei ütle ,et ma pro olen, aga ma märkan võrreldes esimese shootiga arengut küll. 

Ma ei ütle ,et ma pro olen, aga ma märkan võrreldes esimese shootiga arengut küll. 

Mul õnnestus püüda ka paar head emotsiooni, pilte töödeldes oli nalja kui palju. Julgust oli rohkem igasugu lollusi öelda ja modellil oli julgust ka lollitada.  PS: Suured tänud Maarjale, kes andis nõusoleku neid pilte kasutada.

SAN_0993.jpg
SAN_0994.jpg
SAN_0995.jpg

Viimaseks, tegin ma paar klõpsu ka loodusest, kui ma juba nii ilusas kohas pildistasin. Panen need siia posituse lõppu, ahjaaa hiljemalt homseks võite oodata positust Tanelilt, millline õpilane ma olen ja kas minuga on võimatult võimatu või ainult natuke raske :D Stay tuned!

Ketryn

 

SAN_1018.jpg
SAN_1054.jpg
SAN_1080.jpg

Esimene shoot modelliga

SAN_0738.jpg
SAN_0751.jpg
SAN_0765.jpg
SAN_0790.jpg
SAN_0771.jpg

Ma pean tõdema, et muidugi ma olen ennem sõbrannasid pildistanud. Ühte lausa kaameraga, aga sellele hetkel puudusid mul absoluutselt igasugused teadmised. Mitte, et ma nüüd väga palju targem oleks olnud :D 

Minu jaoks oli see ääretult raske ülesanne. Muidugi oli tegemist mu sõbrannaga, blogijaga ja ta oskas juba ise õnneks poose sisse võtta ja teadis millise nurga alt ma pildistada võiks. Minul kui fotograafil oli raske ennast väljendada ja öelda mida ta pildil teha võiks. Need olid muidugi kõige esimesed klõpsud mis me tegime. Tegelikuses oli päike alles väga kõrgel ja pildid olid üsna üle valgustatud. Näitan paari esimest klõpsu, mis on enam-vähem. Profesionaalsusest on muidugi asi kaugel :D 

 See oli päris esimene klõps sellel päeval, kus Lona ei poseerinud, vaid ma katsetasin programme.

See oli päris esimene klõps sellel päeval, kus Lona ei poseerinud, vaid ma katsetasin programme.

 Ja see, muidugi ei lase ma järgmine kord modellil fanta pudelit kätte võta :D 

Ja see, muidugi ei lase ma järgmine kord modellil fanta pudelit kätte võta :D 

Ütleme nii et muidugi tegin ma sellel päeval sadu klõpse ja ennem, kui me muuli juurde jõudsime klõpsisisme pikalt ka ranna pargi juures. Seal sain ma muidugi aru, miks ei tasu pildistama minna keset päeva kui päike on kõrgel taevas. Kui me muuli juurde jõudsime hakkas vaikselt peale tulema "Golden hour" ehk siis tund ennem päikeseloojangut, kui valgus pildistamiseks on kõige parem. Seal olles hakkas minusse lõpuks vaikselt mugavus ja ensekindlus voolama. Julgesin juba natukene rohkem juhendada. Muidugi, mulle meeldib emotsioone pildile püüda, aegu kus inimene on oma kõige siiramas olekus.  Pildistamisel kasutasin ma enamus ajast 35mm fikseeritud objektiivi. Kaasas oli mul ka 10-24mm lainurk, millega ma tegin paar pilti mis lisasin portfoliosse, muidugi modelli pildistamiseks pole see kõige parem objektiiv.

Tahan veel tänada oma kannatlikku modelli Lona-Jasmiini kelle blogi saate lugeda siit : http://www.lonajasmiin.com/ 

Ja meie kannatlikku assistenti Odd-i :D 

Lisan siia veel vaatamiseks pilte.

Ketryn

 

 

Kuidas ma siis fotograafia leidsin

Tegelikult pole kaamera mulle üldse võõras asi. Olen minevikus omanud mitmeid digikaameraid ja vanematel oli ka peegelkaamera. Muidugi ei oska ma nüüd enam kommeteerida, kuidas ja kas ma üldse midagi pildistada oskasin aga põhiline on see ,et mul oli kaamera koguaeg kaasas. See fakt tuli välja siis, kui sain Taneliga tuttavaks ja jutt viis suure fotograafia huvi juurde. Ma olin ise täielikult unustanud, et jooksin peegelkaameraga enamikel võstlustel kus mu isa sõitis. Kahjuks pole mul näiteks ühtegi pilti tuua.  Muidugi, polnud mul vähimat aimu ka, mis kaamera programmid tähendasid. 

Täna on aga lood täitsa teised ja ma keskendun iga päev sellele, et kaameraga sõbraks saada. Mis kaamera mul on? Nikon D7200. Pean ütlema suurimad tänud Tanelile tänu kellele see masin mu elus eksisteerib. Pildistab ta ise sama aparaadiga. Ehk siis Keta taga on kaks võrdset kaamerat ja sama varustus, erinevus hakkab seisma meie silmades, kes ja kuidas mingit olukorda nägema hakkab.

30261917_10213652347777025_9088002991331475456_o.jpg

Muidugi lisaks andekale fotograafile, kes mind igapäevaselt juhendab loen ma ka erinevaid õpetusi. Tahan välja tuua ühe raamatu mis mulle kingiti, olen selle ees äärmiselt tänulik. Ahmisisn selle täna läbi lugeda. Sain palju teada ja autor on selle kirjutanud väga lihtsalt, just nii nagu iga algaja sooviks ,et keegi asju seletaks. Kui sa oled algaja ja soovid teada kõike põhilist siis on see raamat just sinule! 

 Objektiivi laenasin Tanelilt :D 

Objektiivi laenasin Tanelilt :D 

Postituse lõpetuseks uuriks teilt, kas oleksite edaspidi huvitatud lugema minu teekond sellel pikal teel? Räägiksin natukene kuidas ja mida ma õpin ja vahepeale muidugi ägedaid seiklusi. Võite vabalt kommentaarides teada anda. :)

 

 

Ketryn

Põgenemine Pärnu vanglast

Peale seda, kui panime üles haiglas tehtud pildid võttis meiega ühendust CCCP põgenemistoad ja pakkus, et me tuleks ja põgeneks vangla põgenemistoast, mis oli suurepärane kogemus. Minu jaoks küll mitte esimene kord aga Taneli jaoks oli kogemus esmakordne.

Laupäeval seadsime sammud juba tuttavale rajale ja ligi hiilis ärevus, just nagu haiglasse minnes. Pidime veidikene väravate taga ootama.Üsna varsti hakkas rahvas kogunema. Minu arvates on kõige vingem see, et sind visatakse tundmatus kohas vette sulle täiesti võõraste inimestega. Täpselt kell kuus avanesid väravad ja meid tervitasid kaks väga valjuhäälset ja kurja valvurit. Seati meid seina äärde ritta ja tehti selgeks mis reeglid selles asutuses kehtivad. Liikusime edasi väga kõhedasse vangla vanimaisse hoonesse mille ajalugu on niivõrd kirju, et puhtal selle põhjal tekib kõhe tunne. Andsime kõik allkirjad, et oleme valmis katsumusteks mis meid ees ootab. Meie esimene katsumus oli see, et Tanelit ja mind pandi kahte täiesti erinevasse punti, mis tähendab seda ,et polnudki ühtegi tuttavad nägu, kellega tuli tööle asuda.

Oma tiimi kohta ma võin öelda ,et väga nupukad ja toredad inimesed. Alguses ei saanud me nagu vedama ja siis enam pidama. Visati meid korra ka kartsa mis oli kõige kõhedam. Täiesti kottpime ja sellel hetkel hakkab sul peas vasardama hoone ajalugu ja siis teeb kujutlusvõime oma töö ( hahaha). Taneli sõnul oli ka temal väga tore punt kellega ühiselt mõistatusi lahendati. Käisid ka nemad ennem kartsa viskamist läbi kaks ruumi, ühel ruumil oli  luuk kinni kiilunud ja nad pidid natukene jõudu kasutama.

Lõpuks algab mäss kus kongid peavad omavahel koostööd tegema. Muusika on väga vali ja vangla täis tossu, midagi näha on väga raske. Ma olin üllatunud, kui avastasin ,et mängu lõpplahendus on ära muudetud. Tegelikult oli see ainult positiivne külg, sest ma ei pidanud kordama seda mis me esimesel korral juba tegime. Meie kõigi jaoks lõppes asi positiivselt ja me saime vanglast põgenema.

Tanel jäi kogetuga väga rahule, küll aga ütleb ta, et ta ootas veel hirmsamat kogemust. Rohkem oli lõbus kui hirmus. Kuid on väga lahe olla ühes ruumis inimestega keda näed esimest korda.

Mina võtan oma kaks kogemust kokku nii. Tegelikult on väga suur vahe kas sa lähed põgnema sõpradega või võõrastega. Teise variandi puhul on vapustav vaadata seda, kuidas hakatakse koostööd tegema, õpitakse üsna kiirelt tundma üksteise tugevusi ja nõrkusi.

Järgmine kord, kui otsite midagi mida sõpradega teha siis cccp põgenemistoad on täpselt õige koht selleks. Neil on pärnu peale kolm kohta, kus seda teha saab. Mina olen neist kahes käinud ja kiidan ka teisi tube kogetu põhjal. Kui sul tekkis huvi, siis saad täpsemat infot nende kodulehelt :  https://pogenemistoad.ee/  





 

Keta

SAN_0340.jpg

Pärnu vana haigla

Ühel päikeselisel, kuid üsna kargel päeval tuli meil idee võtta kaamerad ja pildistada Pärnu vanas haiglas. Linnas kokku saades oli ärevus päris suur, asusime teele ja iga sammuga see kasvas. Ma olen alati unistanud, et ühel ilusal päeval avaneb mul see võimalus ja ma saan sinna sisse minna. 

Sellel hetkel mil me sisse astusime tundsin ma kummastavat tunned. Ma ei räägi siin kummitustest vaid pigem sellist rõhuvat, kuidagi kurba, et nii ilus hoone on jäetud lihtsalt lagunema, edasi sammudes kujutlesin ette arste sagimas ja patsiente liikumas.  Tunne oli igati võimas. Tulles nüüd veidikene fotograafia poolele, siis minu jaoks oli see üks esimesi shoote. Mul polnud õrna aimugi mida ma teen ja jälgisin vaikides mis Tanel pildistab ja proovisin järgi. Palvetasin veel ,et kodus oleks mõni hea pilt mida töödelda. 

Tagasi haigla juurde. Meie teekond algas keldrist, üks paras labürint mida läbida, liikudes kaugemale seda pimedamaks ja kõhedamaks. Ma olen ise üks paras jänespüks ja üritasin Taneli sabas püsida. Edasi liikusime me korrus kõrgemale jalge all krudises seintelt ja lagedest alla pudenenud värv ning klaasikillud. Selline mõnus krudin, kuid kohati tegi see ka väga valvsaks. Liigub ju palju jutte ,et selles vanas haiglas kummitab kohutavalt. Pean siin teile pettumust valmistama ja ütlema, et esimesel korral ei kogenud me küll ühtegi paranormaalset olendit. Kokku võttis meil hoone vaatamine ja pildistamine umbes kolm tundi. Kui olime lõpetanud klõpsisime veel väljas paar pilti. 

Siiski jäi meil kripeldama üks korrus mida me ei näinud ja nagu hiljem ka selgus , oli tegelikult siiski palju veel käimata. Seega otsustasime paari päeva pärast tagasi minna. Ja nüüd mu sõbrad võite hõisata, sest me kogesime midagi sellist millele ei oska kumbki meist seletust anda. Läksime sisse vana tuttavat rada ja otse korrusele mis jäi avastamatta. Liikusime ringi ja tegime pilte, aga see korrus oli väga pime, sest enamus aknad olid kinni löödud. Liikusime mööda ruume, ja jäime mingil põhjusel seisma keset koridori nii, et kumbki meist ei liikunud, uksed meie ümber olid kinni löödud ja üldiselt mitte mingit heli ei kostunud peale autode, mis väljast mööda aeg-ajalt sõitsid ja ma võin vanduda, et mis iganes see ka oli see tuli otse meie selja tagand, keegi, miski, nimetage kuidas soovite tegi sellist häält mis sarnases sisisemisele või spreivärvi laskmisele. Ma ei oska täpselt seleteda. Mina, nagu eelnevalt mainitud argpüks pistsin kohe jooksu kuhugi kus on vähegi valgem ja sinna korrusele ma enam tagasi minna ei julgenud (hahaha). Küll aga tänu Tanelile ma siiski karjudes minema ei jooksnud ja me käisisme veel paaris kohas kuhu ei jõudnud. Igal juhul on tegemist väga väärt mälestusega, mida ma ei vahetaks millegi vastu. 

 

 

 

Postituse kirjutas Ketryn

IMG_0803 (1).jpg
IMG_0743.jpg
28471474_2001989843351326_5064527859578930186_n.jpg